WO-DE
Kindlasti on igale enesekaitse- ja karatetreenerile tuttav situatsioon, kus tema ees seisab õbluke naine ja küsib sinisilmselt: „Aga kas teil on midagi spetsiifilist naistele?”
Ma ei tea, mida ütlevad või mõtlevad sel puhul teised treenerid, minu maailmapilt saab aga igal niisugusel juhul ränga löögi. Kuidas teha sellele naisele (või tütarlapsele) selgeks, et peale väikeste erinevuste koosneb naine samadest sõlmedest ja lülidest - üks pea, kaks kätt, kaks jalga jne. - nagu mehedki, ta võib lüüa, heita ja väänata sama tugevalt kui mees. Peale selle on naine iseenesest relv, pealaest jalataldadeni. Või mida talle soovitada? Muretseda laskeriist? 1 meetri kõrgune koer? 2 meetri pikkune sõber? Õnneks unustab küsija tavaliselt oma küsimuse enne, kui ma olen suutnud end koguda…
Naisi, nagu teame, on mitmesuguseid, st. nad kõik on naissoolised, aga erineva staatusega. Viimasest tingituna on ka ohud, mis neid ähvardavad, vägagi erinevad. Aga ükskõik, kes naine ka poleks: parlamendisaadik, lõbuliini valveneiu või lihakombinaadi tapatsehhi töötaja, ei tohi ta hetkekski unustada, et ta on naine! (NB! Väikesed erinevused materiaalosas võivad naisel ununeda, aga meenuvad kohe kui tast on saanud huvi-, jahi-, või müügiobjekt.)
Tuntud naiste õiguste eestvõitleja, meie esihumorist, kes meid hommikuti anekdootidega äratab, on välja töötanud isegi beibede pidamise eeskirjad - suukorv, kaelarihm omaniku auto- ja mobiilinumbriga, AIDS vastane vaktsineerimine jne. Tema 101 ametivenda pealinnas töötavad pingsalt 1001 eurobeibenduse probleemi kallal. Mitu beibet tohib olla ühel omanikul? Kas beibe tohib magada ühes ruumis tamagochiga? Kui kaugel peab olema beibe solaarium säga basseinist? Kriminaalkroonikast aga teame, et õnnetusi juhtub ka beibedega, ehkki neid kaitsevad kapid, katused ja korrumpeerunud ametnikud.
Aga olgu beibede, misside ja (nais)parlamendisaadikutega nagu on. Igaüks on oma elukutse ohver! Olgu siin ohuks seksmaniakk või liikumisvaegusest tingitud rasvumine. Ma arvan, et praeguse röövkapitalismi ajal on kõige raskem tavalisel koduperenaisel. Sellel, kes pole saanud (või tahtnudki saada) beibeks, missiks või parlamendisaadikuks, kes peab tööl käima, hoidma koos perekonda, kasvatama lapsi, keetma, küpsetama, pesema, koristama, maal loomi talitama jne. Sageli tuleb tal veel taluda ka mehe türanniat. Lisaks on ta korduvate sünnituste ja abortidega alandatud peaaegu et emase looma tasemele, kelles naiselikkusest pole peale kulunud materiaalosa midagi järgi jäänud. Nii, et kui me politseikroonikast loeme, kuidas “koduperenaine haaras kööginoa ja torkas südamesse oma elukaaslast”, kes nagu hiljem selgus oli teda aastaid türanniseerinud, mõnitanud, peksnud ja vägistanud, siis on raske öelda, kes on siin kurjategija kes ohver.
Naiste enesekaitsele on meil väga vähe tähelepanu pööratud. Meie budokunstide Grand Old Man A. Lutsar pühendab sellele oma raamatus „Enesekaitse” (1994) 21 lehekülge, A. Villem oma „Nõuannetes” (1998) kümmekond lehekülge rohkem, see eest ilma piltideta. Aga on selge, et õpetust ei saa hinnata lehekülgede, külastatud tundide ja läbivõetud teemade arvuga, vaid vaimse ja füüsilise energia kvaliteediga, millele jõuab inimene (loe „naine”). Sageli on ka enesekaitseõpetus judo- või karatetreeneri kõrvalharrastus, kusjuures esimest võetakse kui judo või karate st. sportlik-mängulise vormi natuke karmimat varianti. Kahjuks ei vasta see alati tõele. Ohud, mis ähvardavad inimest tänaval, on sootuks teistsugused, kui „valges saalis, valges kimonos, valgete kinnastega” tehtud löögid…
Me elame jälle Eesti Vabariigis. Uued tuuled on andnud uued võimalused poliitikutele, ärimeestele ja …kurjategijatele. Öeldakse, et 30 aastaga muutub maailmas kõik - moed, autod ja ka kuriteod. Pangaröövli relvaks pole enam 1912 a. Colt vaid kiirtule automaat ja arvutiprogramm, autovargad avavad suvalise auto lukustussüsteemi, narkodiilerid on meie igapäevane reaalsus. Naised aga on jäänud naisteks! … Niisiis mida neile ikkagi soovitada? Spetsiifilist ja naistele mõeldut? See mõte vaevas ka saksa ju-jutsu ja politseitreenerit Holger Schumacherit. Oma ameti tõttu oli ta kursis kriminaalse olukorraga ja naiste kaitsetusega. 90. aastate alguses alustas ta naistega treeninguid, kus pearõhk oli psühhodraama ja virtuaalreaalsuse meetoditel. Koos teadlastega - psühholoogide, füsioloogide ja biomehhaanikutega töötas ta välja oma treeningusüsteemi, mille nim. „Wo-De” (lühend. „Women Defence”), mille sisu on lühidalt järgmine:
1. Situatsioonide modelleerimine.
Siin peamine tehniline lahendus. Situatsioonid mängitakse läbi saalis treeneri ja kaasõpilaste abiga, ilma stressita. Õpitakse selgeks 2-3 lihtsat aga efektiivset kaitsekombinatsiooni. Püütakse mängida ründaja refleksidel. Näit. kummardub iga meessoost olevus pärast kubemelööki instinktiivselt ettepoole. Kui teda samal hetkel tabaks rusika- või põlvelöök solaari, aitaks ta end ettekummardusega ise lüüa. Või siis pilgutab ta silmi riivava löögi korral (ka silmadesse sülitamisel) instinktiivselt I lmi. See võtab aega 0, 1 sekundit, aga selle ajaga võib väga palju korda saata!
2. Enesekindluse arendamine.
Konfliktsituatsioonides mängib see väga suurt rolli. Enesekindel inimene suudab mõjutada oma ümbruskonda ja sellele tähelepanuga ja adekvaatselt reageerida. H. Schumacher peab seda peaaegu et esmaseks treeningu eesmärgiks. Enesekindlus peegeldub naise kehahoiakus-kõnes, peahoius, kõnnakus. See saadab pidevalt välja nn. „tõrjesugestiooni”, konfliktsituatsiooni ärahoidvaid signaale. Rolli- ja kehatreeningu abil tugevdatakse seda „enesekindluse kiirgust”, nii et sellest on abi kõikvõimalikes situatsioonides.
3. Täiskontakt.
Siin õpivad naised täiest jõust käte ja jalgadega löömist ründaja õrnadesse kohtadesse - silma, kõrri, kubemesse, solaari, põlve-pindluu piirkonda jne.
4. Stressikindlus.
Selle treeningu eesmärk on, et naised käituksid ohusituatsioonis keskendunult ja kontrollitult. Stress võib halvata kogu võitlusvõime ja blokeerida mõtlemise, mis ainult suurendab hädaolukorda. Kogu situatsioon mängitakse korduvalt läbi psühhodraama ja virtuaalreaalsuse treeningus. Selle abil muudetakse situatsioon „omaseks”, ja vastuaktsioon käivitub programm-automaatselt, vabalt ja loomulikult, üheaegselt rünnakuga.
5. Välitreeningud.
Need on „tegelikkuselähedaseks” peaprooviks. Harjutatakse tänaval, pimedas pargis, parkimisplatsil jne. Naised harjuvad liikuma üksinda võõras keskkonnas, kusjuures treenerid ja kaasõpilased seavad neile lõkse Samuti treenitakse ka rahvahulgas, kus naine peab „ära tundma” potentsiaalse kallaletungija ja selle „kahjutuks tegema”.
6. Psühholoogia ja õigus.
Siin rubriigis on teemad „ohver-kurjategija”, veel kord stress, hädakaitse, selle tehnilised ja õiguslikud aspektid. Ehkki kõigi tsiviliseeritud maade kriminaalkoodeksid lubavad hädakaitset, on siin siiski rida nüansse. Nimelt lubab enamus koodekse teil rakendada hädakaitset alles siis kui teid hakatakse tükkideks lammutama, ka ei tohi te kurjategijale väga palju haiget teha. Kui siiski teete (hoidku Jumal selle eest) ootavad teid ees lõputud kohtuprotsessid, mille tulemus on
ettearvamatu. Oletame, et te olete 1. 90 pikkune naine (koos kõrgete kontsadega 2,05 m). Teile tuleb pimedas põiktänavas vastu 70. a. 1,50 meetri pikkune mees, kes ütleb teile kohalikus keeles, et tahaks teha teiega „midagi niisugust, mida tatari-mongoli anastajad tegid kahe ja poole sajandi vältel meie suure naaberrahvaga”. Oli see solvang? Ettepanek? Ahistamine? Vägistamiskatse? Mida teete teie? Lööte tal kargud alt, seejärel teete kinganinaga löögi paljukannatanud genitaalidesse ja lõpuks määrite taadi viimased ajuriismed asfaldile laiali? Stopp! Siinkohal kerime kaadrid tagasi. On selge et eelmainitud meetmed oleksid ülemäära karmid ja ilmses „mittevastavuses ründe iseloomuga”. Antud juhul oleks piisanud ühest kõrgist pilgust tülitajale, aga oleksite võinud ka ilma selleta oma teed jätkata. Ma usun et piinlikkuse tunne saadaks teid veel mõnda aega…
Lõpuks mõni sõna vägistamisest. See on ülemaailmne probleem, seda juhtub suletud gruppides-perekonnas, seltskonnas ja kildkonnas tunduvalt rohkem kui karjuvalt tänaval. Nii et vägistamise statistika on vaid jäämäe veepealne osa. Ka tahaksin lõhkuda ühe väga levinud käibeillusiooni vägistaja tüübist. Kirjandus on loonud temast müüdi, kui keskealisest äärmiselt soliidse väljanägemisega mehest so. midagi pangadirektori ja ülikooliprofessori vahepealset. Kahjuks on see siiski kirjanduslik fantaasia. Paljud uurijad (ka Schumacher) väidavad, et vägistajate hulgas on igasuguses vanuses, ja kõigist rahvusest inimesi, ja et „tüüpilist vägistajat”, nagu ka Lombroso „kuritegelikku inimest”, pole olemas. Muidugi on olemas „natural born killers”, aga mitte niipalju, nagu rahaahnete režissööride haiglaslik fantaasia meile pähe määrida püüab. Naised aga peaksid meeles pidama et ka kõige „kodustatumast olevusest” võib saada kiskja, kui teda ebaõigesti kohelda või mõttetult õrritada!
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.