Vikatimees ehk mees vikatiga
Üldise karate- ja ninjavaimustuse taustal oleks paslik teada, et midagi analoogset on eksisteerinud meile märksa lähemal, seda nii ajas kui ruumis. Inimene on juba kord selline, et kõik, mis kõrgel ja kaugel, tundub suur ja ilus, mis aga oma kodus - tähtsusetu, väike ja armetu. Nii me pursimegi inglise (jaapani, türgi jne.) keelt võru murrakuga, sööme aust-reid, joome tequilat soola ja sidruniviiluga, teeme targa näoga võimlemis-harjutusi, mida sajandeid tagasi tegi mingi vanake Indias, Hiinas või Jaapanis…
Kõigil aegadel on võimulolijad püüdnud rahvast hoida eemal relvadest, s.t. spetsiaalselt võitluseks valmistatud vahenditest. Seda nii kaugel idas kui veidi vähem kaugel läänes. Relvade omamist on ajaloos küll piiratud, küll päris keelatud, hukka on mõistetud nende valmistajaid, vahendajaid ja omajaid. See juhtus kaugel Okinawal, kus on korduvalt keelatud kõik, mis lõikab - torkab - lõhub ja purustab, kui ka Läänes, kus keelud olid siiski veidi vähem absoluutsed.
Okinawa elanikud kujundasid keeldude tagajärjel ühelt poolt nn. “palja käe”, teiselt Kobudo tehnikad - võitluse käepäraste majapidamisesemetega. Kobudo relvadega vehitakse praegu peaaegu kõigis karate ja judosaalides. Loetleme neist tähtsamad: TONFA - käsikivivänt, SAI - riisiistutamispulk, NUNCHAKU - riisipeksmiskoot, KAMA - sirp, HOE - kirka, YEKU - aer jne. Seda loetelu võiks jätkata väga kaua. Ma ei nimetanud siin meelega BO - tavalist keppi, mis on kõigi rahvaste esimene relv! Mõned neist - SAI; TONFA; NUNCHAKU jne. on suurepärased vahendid käte, eriti randmete treenimiseks ja üldse head asjad koordinatsiooni ja tasakaalu jaoks. Aga kas me muutume nendega vehkides rohkem okinawalasteks - raske öelda!
Kui me vaatleme tähelepanelikult Kobudo arsenali, siis kõik peale TONFA ja SAI on ka Läänes sajandeid olemas olnud. Viimaste puudumine on seotud riisikasvatuse traditsioonide puudumisega meie kliimas. Käsikivi oli meil küll olemas (saab praegugi etnograafiamuuseumis näha koos koodi ja teiste “keskaegsete relvadega”), meie esivanemad ei võtnud aga kasutusele äravõetavat vänta.
Kui lisame siia veel kirve, labida - omapärase hellebardi, hangu ja vikati, saame arvestatava arsenali. Viimasel - vikatil - oli oluline osa talu-poegade sõdades ja vabadusvõitluses. Sellel oli kaks varianti - vikat muutumatul kujul, ja nn. võitlusvikat, mille tera oli mitte risti löega, vaid painutatud või spetsiaalselt töödeldud selle pikenduseks. Vikatiga võitlejat nimetati Poolas, Tšehhis ja mujal Euroopas kosinjeeriks. Nimetame nii ka meie, sest eesti keeles kõlaks “vikatimees” mõnevõrra teisetähenduslikult, õigemini vägagi ühetähenduslikult, sest vaevalt kartsid kosinjeeride vaenlased neid vähem, kui meie oma flegmaatilist, stoilise rahuga, aga ikka vääramatult saabuvat vikatimeest…
Enne kui süveneme võitlusvikati kui levinuima talupojarelva kasu-tusse, vaatleme põgusalt teisi talupoja arsenalist. Nendeks olid sirbid, koodid, ketid ja hangud. (Need, kes on harjunud kõike võõra - pärasega võrdlema, kes istuvad jalad ristis põrandal ja söövad silmi kissitades pulkadega riisi, võivad siinkohal mõelda: KAMA, NUNCHAKU, MAN-RIKI GUSARI, NUNTE jne.).
Võitlussirp oli mõnevõrra pikema käepidemega ja veidi sirgema teraga, seega nagu minivikat. Pikendatud vars võimaldas ulatuda ratsanikuni, lõigata läbi hobuse jala kõõlused, seda täiendati kõikvõimalikke ogade - konksudega.
Nunchaku lääne variant - koot - erineb aasia analoogist selle poo-lest, et üks käepide on märgatavalt pikem, ühenduspaela asendab rihm (võitluskoodil - kett!), ja teine, lööv osa on lühem ja raskem. Niisuguste kootidega peksti sajandivahetusel rehte ka Eesti mõisates.
Võitlusvikat oli kasutusel praktiliselt kõikides Euroopa maades. Tõenäoliselt on see olnud kasutusel paralleelselt töö- ja sõjariistana vikati leiutamisest peale. Selle massilise kasutamise kohta on andmed juba Saksa-maa Suure Talupoegade Sõja (XVI saj.) perioodist. On andmeid selle kasutusest Ukrainas ja Poolas, kus töötati ka välja põhjalik taktika vikatiga võitlemiseks. Näiteks oli vikat laialdaselt kasutusel Bogdan Hmelnitskij armees, kusjuures sellega võitlesid mitte ainult talupojad, vaid ka professionaalsed sõjamehed - Zaporozje ja Doni kasakad, aga ka Moskva streletsid, keda salaja saadeti Hmelnitskijle appi veel enne Moskva ametlikku sõttaastumist Poolaga.
Aga, nagu eespool mainitud, töötati võitlusvikati laiaulatusliku kasutamise taktika välja just Poola talurahvasõdade käigus. 1794 a. talupoegade ülestõususus Tadeusz Kostjuszko juhtimisel, oli oluline osa kosinjeeridel. Sama perioodi sõjaajaloolase ja teoreetiku Peter Aigneri tööst “Lühike Teadus Vikatitest ja Piikidest” saame teada, et detailselt oli välja töötatud kosinjeeride liikumine rivis ja jooksusammul, nende koostöö piigimeeste (pikinjeeride) ja laskuritega, isegi kahurväega!
Peter Aigner kirjutab: “Vastavalt uue taktika nõuetele on vaja, et relvad oleksid paigutatud: esimene rida on relvastatud tulirelvadega, teine piikidega ja kolmas vikatitega. Aga on ka teised sama head variandid: esimesel real on tääkidega püssid, teisel vikatid, kolmandal piigid, või siis on esimeses reas igal paaritul sõduril piik ründamiseks, igal teisel aga vikat, teisel real piigid ja kolmandal jälle vikatid”.
Samalt P.Aignerilt loeme: “Ükski jalaväelane, kui ta oli juba püssist tulistanud, ei suutnud võidelda kosinjeeriga. Oma vara ja vabaduse eest võitlevate talupoegade käes oli vikat kohutav relv. Selle tera lõikas läbi hobuste jalad, mis vähendas ratsaväe rünnakuhoogu ja vastandas ratsanikule endale hullema relva kui palašš.” (See väide on mõnevõrra kummaline, kuna selleks ajaks oli juba üle mindud vintrauaga ja magasiniga tulirelvadele, aga ilmselt peab autor silmas lähivõitlust partisanisõjas! R.R.)
Lahingus Razlawitzy all, kus kostjuskolased purustasid kindral Tormassovi, võttis osa üle 2000 kosinjeeri, kellest oli organiseeritud Krakowi miilits. Ülestõusnute esimeses reas olid laskurid, teises piigikandjad, kolmandas kosinjeerid. Viimased lahingu käigus raiusid vikatitega nagu palaššidega ja torkasid nagu piikidega.
Võitlusvikat oli laialdaselt kasutusel 1831. a. novembriülestõusus, kus ainult Krakowi vojevoodkond pani välja 60 000 kosinjeeri. (G.Dembinskij, “1831. a. kampaania kriitiline analüüs”). Kujutage ette nii suurt hulka ninjasid täiesti avalikult mööda Osaka lossi seina üles ronimas, kõigil vikatid seljas!
1863.-1864. a. jaanuari ülestõusus olid kosinjeerid jälle esireas. See-kord juhtis neid koguni kindral L.Miroslawskij. Šveitsi kindralstaabi vaatleja, alampolkovnik F. von Erlach kirjutab võitlusvikati kohta: “See oli üks hirmuäratavamaid relvi ja, et isegi kui kosinjeerid ainult marssisid, siis vikatite kokkupuutest tekkiv summutatud heli ajas kõigile judinad ihule. Teatud kaugusel avaldas nende välimus vaenlasele rohkem muljet, kui jala- või ratsaväe rivi!” (“Poola 1863. a. partisanisõda”)
Viies kosinjeere lahingusse, hukkus 5. märtsil 1869. a. talurahvajuht Andrzey Potebnya.
Kosinjeerid olid, mitte küll nii arvukalt kui möödunud sajanditel, tegevad ka 20. saj. sõdades. Viimati II - maailmasõjas, kui Poola kaugete metsakülade talupojad fašistide Panzergrenaderie’le kartmatult vastu astusid… Kes teab, võib olla pärast III maailmasõda, kui on möödas hirmus võitlus rahu ja progressi eest ja meie planeedil on jälle elu (kas siis loodud, siia transporditud või ise tekkinud), jõutakse jälle vikatini! Kes teab? Kindel on vaid see, et vikatimees tuleb õigel ajal…
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.