TÜHI KÄSI
Leach Makoto ärkas tavatult hilja. Täna võis lubada endale lõdvestuda ja lebada voodis veidi kauem. Ta küünitas sensoorse lülitini ja tema mugavad toad täitusid meeldiva rohelise valgusega. Teine klahv ja kardinad liikusid akende eest hääletult seinasüvendisse, lastes tuppa päikesevalguse. Elektronkell näitas lõbusalt silma pilgutades 9.15, 9.16, 9.17… Tavaliselt tõusis Makoto kell 5. Hommikul ja alustas oma päeva karmi hommikuse treeninguga, mis kestis kella seitsmeni. Selle kahe tunni jooksul tegi ta hingamisharjutused ibuki ja nogare, lihvis keerulisi katasid, tegi akrobaatika elemente. Aga kell seitse hommikul läks Makoto treeningulinnakusse, kus ta muutus „väikesest jaapanlasest”, nagu teda siin kutsuti, rangeks ja nõudlikuks instruktoriks. Sada kakskümmend noormeest, pöetud peadega ja päevitunud kehadega, kus läikiva naha all mänglesid väljakutsuvalt lihased, ootasid juba teda, rivistunult nelja ritta.
USA merejalaväe eriüksused kandsid nimetust „Mustad Välgud”, ja tema - väike jaapanlane - oli nende vaneminstruktor. Tema ainsa žesti või lühikese kurguhäälse käskluse peale tegid need treenitud poisid asju, milleks polnud alati head sportlasedki võimelised.
Eile oli lõppenud tšempionaat, laagris valitsenud pinge langes, ja nüüd voodis lebades meenutas Leach rõõmsalt eilset. Tema kümnest inimesest koosnev võistkond võitis esikoha rakendusliku karate turniiril. Kaasaegseid kaitseülikondi kandvad rangerid sarnanesid Makoto kaugete esivanematega, ainult et soomusrüüde paksu nahka ja terasplaate asendasid penoplast ja duralumiinium. Kaheksa tema kümnest õpilasest said veenva võidu mitmevõistluses, kuid kõige rohkem rõõmustas instruktorit võit absoluutses kategoorias, kus kohtusid erineva kaalu ja vanusega, erinevaid käsitsivõitluse süsteeme valdavad võitlejad, kus ainus vale liigutus oleks kaasa toonud trauma ja kaotuse. Aga tema „Mustad Välgud” võitsid absoluutses kaalus esimese ja kaks kolmandat kohta. Teisele kohale suutis end võidelda vaid „Õnneseen Steve”, 35-aastane jõumees, minevikus mitmekordne USA meister full-contact karates, kellel seljataga aastatepikkune arvukate käsitsivõitluste kogemus. Aga finaalis kustutas seersant Jim Forster Steve teise minuti lõpuks. Mõni teine „Õnneseene” asemel oleks nokauteeritud juba varem, aga Steve kannatas välja tugevad käe- ja jalalöögid, see võimaldas tal peaaegu terve raundi vastu pidada. Aga siis, pärast järjekordset tugevate löökide seeriat, sattus Steve Jimi lühikese kontralöögi otsa ja kukkus kokku nagu kaardimajake tuules.
Leach tõusis kiiresti voodist, võttis külma duši ja heitnud õlgadele hommikumantli vajutas kellanupule. Sisenes valvesõdur kandes kandikut hommikueinega. Leachile meeldis selle tugeva valge noormehe alandlik-teenijalik suhtumine temasse – „kollasesse” - nagu sageli kutsusid jaapanlasi ja teisi idapoolkera esindajaid sajaprotsendilised jänkid.
„Auto ootab teid, sensei!” raporteeris sõdur end sirgu tõmmates.
„Kuidas läheb meie kangelasel Jimmil ja teistel poistel?” küsis instruktor sööma asudes.
„Oo! Kindral pani kõigile palka juurde, aga meie võitja Forster sai ümmarguse summa. Räägitakse, et Forsterit võidakse saata ohvitseride kooli.”
Makoto vaatas vilksamisi kõnelejat. Poisi jutus oli tunda kadedusenoote. Alles eile nimetas ta nende eriüksuse tšempioni lihtsalt Jimmiks, aga nüüd, kus selle arvele ilmus „ümmargune summa” ja silmapiiril paistis ohvitseride kool, nimetas eilset seersanti juba perekonnanimega - Forster. Puudus vaid lugupidav „Söör!”.
Makoto lõpetas kerge hommikueine, riietus ümber ja väljus kottedžist. Packard oli juba ootamas. Leitnant Brass oma pimestava Hollywoodi naeratusega ja eilse tšempionaadi kangelane Jimmi Forster seisid teda – „väikest jaapanlast” - oodates auto kõrval. Leach viivitas meelega trepil, naeratades vastu suurepärasele hommikule, eelseisvale sõidule ja kohtumisele, oma auahnetele mõtetele.
„Tere hommikust, Mr. Makoto,” leitnant sirutas oma tugeva käe, „ärge jääge kauaks Jaapanisse, meil on palju huvitavat tööd. Pärast eilset turniiri pöörab juhtkond meie poistele erilist tähelepanu. Ja unustasin teid õnnitleda.”
Leitnant võttis taskust rahakotti ja sellest eripitsatiga suletud firmaümbriku, millel olid triibulise tähelippu taustal selgesti näha murtud välgunooled. Leach avas pungil ümbriku, võttis välja uue tšekiraamatu ja kviitungi, mis teatas, et tema arvele on kantud üle järjekordne summa. Instruktori näole vajus lai, tema rahvusele üldsegi mitte omane naeratus - summa oli märkimisväärne isegi tema jaoks, kel oli väga kõrgestitasustatav ja mis peamine - kindel töö.
„Lubage teid saata, sensei,” ütles seersant poolküsivalt - poolraporteerivalt. Tema nägu säras rahulolust. Instruktor noogutas ja kõik kolm asetusid masina pehmetele istmetele. Korrapidaja sõdur pani Makoto asjad korralikult pakiruumi ja minnes autoukse juurde tõstis käe kõrva äärde. Packard veeres pehmelt laagriteedel, peatus mõneks sekundiks väravate juures, aga kui valveohvitser vaatas masina salongi tõmbus ta sirgu ja andis au. Soomustatud väravad avanesid ja võimas masin sööstis kiirust võttes tühjal maanteel linna lennujaama suunas.
Teel tutvustas leitnant Brass Makotot tšempionaadil läbiviidud kontrolli tulemustega. Ta jutustas kindrali hommikusest telefonikõnest, et nende eriüksuse komandör alampolkovnik Stone sai polkovnikuks, aga seersant Jim Forster läheb homme ohvitseride kursustele ja saanud ohvitseri õlakud, võtab üle jao, milles ise oli seersant. Tema, Brass, saab varsti vanemleitnandiks aga sealt pole vaata et kapteninigi palju maad!
Eriti tähelepanelikult kuulas Leach sõnaohtra leitnandi sõnu sellest, et nende treeningumeetodid on tunnistatud kõige efektiivsemateks ja et nende kogemusi hakatakse levitama ka teistes allüksustes. Nii et Makoto peab olema valmis pärast puhkuselt tagasitulekut võtma vastu ja ette valmistama gruppi teiste üksuste instruktoreid, kes täidavad maakera eri osades samu ülesandeid, mida „Mustad Välgudki”.
Veidi üle tunni kulus selleks, et viia Leach lennujaama, mis asus 200 miili kaugusel laagrist. Masin sõitis lennuraja kõrvale, Makoto ja Brass läksid trapi juurde, aga Jimmi, haaranud oma sensei kohvri ja kotti, edestas mõne hüppega oma kasvatajaid, sööstis trappi mööda üles kolm astet korraga, paljastas vallatus naeratuses tugevad hambad, surus juurderutanud piloodi õlaga vastu väljumisava seina, pilgutas silma kahele sümpaatsele stjuardessile, ja tormanud läbi esimese salongi, pani asjad teisse soomustatud poolkabiini „luks”. Seejärel pöördus ta sama kiiresti sisenemisluugi juurde tagasi ja tardus valveseisangusse, tõstes demonstratiivselt käe valge vormimütsi sirmi juurde.
Leitnant saatis Makoto oma kohani, jättis armastusväärselt hüvasti. Seejärel ütles ta paar sõna õhulaineri komandörile., kes muutus kohe tõsiseks ja noogutas leitnandi sosina peale nõusolevalt pead. Brass lahkus lennuki salongist ja läks koos Forsteriga auto poole. Äkki ta pöördus ümber, hollywoodi naeratus kadus ta näolt ja vaadates seersandile otsa ütles tasa aga tungivalt.
„Õpi hoolega, Jimmy. Kõiki neid japoškaid me vajame ainult selleks, et õpetada niisuguseid poisse nagu sina. Aga kui sa ületad teda oskustes purustada rusikaga lõualuid ja ribisid, me viskame selle enesega rahuloleva „kollase” tagasi oma riisipõllule. Niisugusele poisile, nagu sina on täiesti jõukohane saada selgeks nende samurai kakluskunst, ja siis lähevad need dollarisummad, mida juhtkond on sunnitud maksma sellele asiaadile, sinu arvele.”
Masina uksed sulgusid ja tolmupilve üles tõstes sõitis Packard välja lennujaama piiridest ning sööstis tagasiteele laagri soomustatud väravate suunas. Aga lennuk, laotades laiu läikivaid tiibu võimsate reaktiivmootoritega nende all, tõusis õhku ja jättes enda järel musta šleifi võttis üle ookeani kursi kauge Jaapani poole.
Võimsad reaktiivmootorid undasid ühtlaselt ja nende hääl kandus kerge kõminaga teraslinnu salongi, mis lähenes kiiresti Jaapani rannikule. Eraldatud poolkabiinis istus illuminaatori juures keskmistes aastates jaapanlane. Vanemstjuuard vahetas juba kolmandat korda kohvitasse lauakesel jaapanlase ees, kuid too vaatas pilku pööramata illuminaatorisse. Kohv jahtus, ja stjuuard, täites komandöri käsku osutada reisijale erilist tähelepanu, vahetas järjekordselt kohvitassi aurava aromaatse joogiga.
Leach Makoto sai hiljuti neljakümneseks. Peret tal polnud, ka ei tundnud ta vajadust kodukolde järele. Ta arvas, et tema töö - võitluskarate instruktori töö - on mehele sobivaim amet. Kaksteist aastat tagasi sai tema, noor 28-aastane meister, paljude esivõistluste ja tšempionaatide mitmekordne võitja, USA sõjaväe juhtkonnalt kutse - talle pakuti tööd merejalaväe eriüksuste instruktorina. Avanud suure ilusa ameerika embleemiga ümbriku ja lugenud läbi kontrakti teksti, läks ta kohe oma õpetaja juurde. Enne niisugust otsustavat sammu nagu selle kasuliku ja kauaoodatud lepingu allakirjutamine, pidi ta oma rõõmust teatama viimasele. Seda kutset oli Leach kaua oodanud. Ta pani tähele, et kõikjalejõudvad korrespondendid ja spordivaatlejad, kes alati viibivad kõikidel spordiüritustel, pööravad temale erilist tähelepanu. Ta tundis endal nende hindavaid pilke, nägi, kuidas nad hoolega kirjutavad midagi oma märkmikesse, või siis kuidas tema järjekordset etteastet jälgivad pingsalt kino- ja fotoaparaadid. Leach tajus seda ja ootas, millal talle lõpuks pakutakse tõsist tööd. Ettepanekud osaleda turneel, teha seeria näidiskohtumisi, esineda mingi firma kimonos teda ei köitnud. Makoto ootas ettepanekut, mis tõotaks talle kõrge ja püsiva teenistuse, annaks talle peale selle võimaluse omandada laialdast populaarsust ja vankumatut autoriteeti. Ja niisugune ettepanek tuli… Makoto jooksis õpetaja maja poole pööramata tähelepanu möödujate üllatunud pilkudele, laveerides talle asjatult signaliseerivate autode vahel…
…Õpetaja võttis ühe oma parimatest õpilastest, kui mitte kõige parema, vastu rõõmsalt, kuid tagasihoidlikult. 60-aastane kasvataja pani oma külalise istuma madala lauakese taha, millel nagu ime väel, peremehe abikaasa abiga, ilmusid teekann, tassid ja traditsioonilised maiustused. Leach ulatas õpetajale kontrakti soliidse embleemiga ümbrikus ja kaaskirja. Õpetaja luges kiirustamata läbi kirja ja seejärel lepingu. Lugemise ajal ei libisenud üle tema näo ainsatki emotsiooni, ta lihtsalt luges tähelepanelikult. Esmakordselt haaras Leachi kannatamatus, ta ei suutnud ära oodata, millal õpetaja pöörab pilgu tekstilt ja ütleb oma sõna. Kuid lugenud paberid läbi, andis õpetaja need vaikides Makotole tagasi. Ta võttis mõned lonksud aromaatset teed, mida tema abikaasa keetis, lisades teesse õisi ja rohtusid, mis andsid sellele kordumatu maitse ja aroomi. Makoto ootas, mida õpetaja ütleb, too aga jõi rahulikult teed ja jälgis märkamatult oma alati rahulikku ja laitmatut õpilast.
Shigiyoshi Sheguchi mäletas, kuidas veerand sajandit tagasi tõid vanemad tema juurde tollal alles kolmeaastase Makoto. Ta mäletas hästi seda, kuna samal ajal tõi ta saali ka oma noorema poja Ito, ja mõlemad kolmeaastased põngerjad liitusid teiste omasuguste hulka. Leach oli looduse poolt palju andekam, kui tema poeg Ito. Shigiyoshi nentis seda kurvastusega mõne aasta pärast, kui lapsed läksid oma elu esimesele võistlusele. Leachi liikumised olid vabad ja lõdvestatud. Poiss reageeris kiiresti oma vastaste tegevusele, blokeerides õigeaegselt nende rünnakud ja vastates lühikeste ja edukate rünnakutega. Ito aga oli kramplik, laskis läbi oma vastaste rünnakud ja langes teises ringis võistlustest välja.
Sealt alates võitis Leach peaaegu kõik võistlused, jäädes haruharva teiseks. Ta liikus vabalt ja sundimatult, ennetas ja püüdis lõksu tehnilise taseme poolest vanemaid õpilasi. Ito aga ei suutnud kogu püüdlikkuse ja töökuse juures oma kaaslasele järele jõuda. Peagi said poistest sõbrad ja Sheguchi vanem võis Leachi paremini tundma õppida, kuna ta viibis sageli nende kodus. Õpetajale meeldis kõik selles andekas poisis, aga märkamatult tegid pidevad võidud ta liiga enesekindlaks. Treeningutel kuulas ta oma treeneri selgitusi endiselt tähelepanelikult, sama hoolsalt harjutas tehnikaid, aga tema suhtumine kaasõpilastesse mõnevõrra muutus. Ei, ta ei põlanud neid sellepärast, et nad ei teinud samasuguseid edusamme karate õppimisel. Kui teda paluti, siis selgitas ta neile oma tehnika nüansse, aga kõiges selles oli tunda teatavat võõrandumist. Mingi nähtamatu vahesein tekkis tema ja teiste Sheguchi õpilaste vahele. Õpetaja pani ta meelega uustulnukate gruppi instruktoriks, et Leach võiks näha kuivõrd raske ja valulik on õpetamisprotsess ja et suuremad edusammud nõuavad veel suuremat tööd. Aga Leach, kes ilmutas häid tulevase treeneri algeid, mõtles vähe täiskasvanuks saamise, iseloomu kujunemise ja meisterlikkuse kasvatamise peale.
Shigiyoshi meenutas, kuidas ühtedel võistlustel tema poeg läbimurde tegi, ja võites võistluse võistluse järel, lähenes finaalile, kui äkki finaalvõistlusel libastus põrandal, mida assistendid polnud jõudnud kuivatada, ja väänas jala välja. Arst võttis ta võistlustelt maha ja Ito sai teise koha. Pärast autasustamist viidi Ito haiglasse. Siin selgus, et sidemed on tõsiselt vigastatud, aga kondid terved. Jalg pandi kipsi ja treeningud tuli mõneks ajaks jätta. Poeg piinles mitte valust aga sellest, et homme ta ei saa minna saali ja astuda ühtsesse rivvi. Isegi esimene edu ja suur autasu ei rõõmustanud teda. Õhtul läks Shigiyoshi poja voodi juurde ja ütles talle rangelt silma vaadates:
„Kui tahad saada tõeliseks meistriks - kannata. Homme sa tuled saali ja hakkad tööle „hiina käte” tehnikate ja hingamistehnikatega, aga kui sa kasvõi hetkekski kaotad usu endasse, püüdesse puhtuse ja täiuse poole, siis ma keeldun sind treenimast. Elu kontrollib sind mure ja austusega, aga ainult see on väärt meistri nime, kes jääb ka saalist väljudes meistriks. Pea meeles. et iga meister peab olema eelkõige elumeister, muidu on ta lihtsalt inimene, kes on saanud teatavad teadmised, mida ta kasutada ei oska. Sinu vaimujõu, käitumise järgi otsustatakse sinu perekonna, kooli ja kodumaa üle. Oma maal esindad sa kooli, väljaspool seda aga oma kodumaad. Ära seda kunagi unusta. Aga nüüd maga!”
Shigiyoshi pöördus ja väljus, sulgedes ukse, aga Ito lamas veel kaua ja mõtles isa öeldud sõnadele. Isa rääkis pojaga esimest korda nii tõsiselt ja Ito mõistis kui sügavalt isa teda armastab, ehkki näitab harva seda avalikult. Ito teadis suurepäraselt, et isa ei loonud talle kunagi privilegeeritud tingimusi, ega teinud hinnaalandusi.
Pärast seda sündmust märkas Shigiyoshi oma pojas olulist muutust. Ito muutus veelgi keskendunumaks ja püüdlikumaks, ebaõnnestumised tegid teda visamaks ja võidud ei pannud pead ringi käima. Aga Ito võidud olid palju tagasihoidlikumad Leachi võitudest…
Shigiyoshi jõi „zenimaigulist jooki”, nagu ütleb hiina vanasõna, ja jälgis Leachi. Kus ta oli teinud vea, kus ta võis kaotada selle poisi hinge niidiotsa? Makoto ei saanud mitte teada, et ettepanek olla instruktoriks niisuguse maa eriväeosades on seotud karate kasutamisega kaugeltki mitte humaansetel eesmärkidel. Aga just karate humaansuse eest võitles Shigiyoshi Sheguchi ja rõhutas seda väsimatult oma õpilastele. Ta teadis, et ei keeld, ega allkiri politseivalitsuses taga karate kasutamist ebahumaansetel eesmärkidel. Vaid pikaajaline kultuurilis-eetiline kasvatus saab vältida kasvatamatu ja julma kakleja sündi, kes on võimeline korda saatma palju halba. Kuni käesoleva ajani Makoto polnud niisugune, aga ikkagi tabas Shigiyoshi end ikka ja jälle mõttelt, et väikese Makoto kasvatamisel suureks meistriks on mingites nüanssides mööda lastud…
…Järgmisel päeval kirjutas Leach lepingule alla ja lendas ookeani taha ühte merejalaväe spetslaagritest. Ta ei unustanud endast meenutamast õpetajale õnnitluskaartide ja lühikeste kirjadega, mille toon veenis Shigiyoshit selles, et midagi oli tõepoolest mööda lastud, ja see kutsus kasvataja hinges sügava kahetsuse…
…Leach pööras pilgu illuminaatorilt, ja tänanud noogutusega stjuuardit, jõi naudinguga suurepäraselt valmistatud kohvi. Lennuk lendas, kõigutades pehmelt tiibadega. Alla jäid ääretud ookeaniavarused, vilksatasid mõned laevad, mis ülalt paistsid mängulaevukestena. Leach mõtles, kuidas ta kohtus Shigiyoshiga. Õpetaja on nüüd juba 72-aastane, Leach ei unustanud saata õnnitluskaarti ja kingitust. Ito lõpetas ülikooli, võitis rea suuri võistlusi, Leach sai sellest teada ajakirjandusest. Ja juba mitu aastat aitab ta isa, kasvatades õpilasi, valmistades neid ette sportlikeks ja elulisteks katsumusteks.
Leach lendas kooli pidustustele, millised peeti kord viie aasta jooksul. Viimastel pidustustel tal ei õnnestunud viibida - ta võttis koos oma alluvatega osa õppustest, mille järel teda saadeti laagrisse, tema alluvad aga ühte kuumadest punktidest. Nüüd oli Makoto rahul, et tšempionaat merejalaväelaste osalusel lõppes õigeaegselt ja talle väga edukalt et tal on võimalus sõita Jaapanisse ja isiklikult, parimate ja kogenumate meistrite seas osaleda kata demonstratsioonis ja võistlustel. Pidustustele sõitis alati kokku palju külalisi mitmetest jaapani, hiina ja korea koolidest, tulid meistrid mitmetest Aasia, Euroopa, Ameerika ja Aafrika riikidest. Aga kõige tugevamad olid traditsiooniliselt Jaapani ja Korea esindajad.
Pidustused koosnesid kahest osast. Kahel esimesel päeval toimusid eri koolide tehnika demonstratsioonid, ümarlaua nõupidamised, kus arutleti liigutuste biomehaanika, hingamistehnikate iseärasuste, ühe või teise kooli filosoofiliste doktriinide üle. Kuid nendel koosolekutel ei kõlanud kordagi küsimus: „Kelle kool on parim ja tugevaim?” Igaüks harrastas seda süsteemi, mis oli talle omasem. Pidustuste kolmas ja neljas päev olid pühendatud sporditurniirile. Koolide kasvandikud võistlesid kolmes vanusegrupis: esmalt noorukid ja mehed kuni 27. eluaastani, ja seejärel, järgmisel päeval, mehed üle 27 aasta. Seejuures oli nooremate vanusegruppide võitjatel lubatud osa võtta vanemas, ja vastavalt ka kogenumas vanusegrupis. Viiendal, viimasel päeval, toimusid kata esituse eksamid, siin osalesid samuti eri koolide ja stiilide esindajad.
Leach oli peaaegu absoluutselt kindel turniirivõidus ja lootis vähemalt auhinnalist kohta katas. Ta mõistis hästi, et Ito oli lapsepõlves ja nooruses teinud standardseid vorme mitte halvemini kui tema ja võis temast kergesti ette jõuda, ja ka sparringus on temast üsna raske jagu saada. Kui pime loos viib neid turniiri alguses kokku, siis vaevalt suudab keegi teda võita lahtises kontaktvõitluses.
Makoto ei peatunud spetsiaalselt pidustuste külalistele mõeldud võõrastemajas vaid lähedalasuvas moodsas pilvelõhkujas. Tema materiaalne olukord oli märksa kõrgem kui enamikul kasvatajatel võitluskunstide maailmas, ja ta tahtis seda veel kord rõhutada. Sama päeva õhtul helistas ta õpetajale ja teatas sekretärile oma saabumisest. Sõita „vana Shigiyoshi” juurde, nagu Makoto viimasel ajal õpetajat nimetas, ta praegu ei soovinud. Ta tuleb õpetaja juurde pärast pidustusi, täies kuulsuse, au ja üleüldise tunnustuse säras. See peab tugevdama tema seisundit Shigiyoshi silmis. Aga sel “vanal” pole ju kes teab kui kaua elada jäänud, ja on vaja näidata, et tema, Leach Makoto, saab suurepäraselt hakkama koolijuhi ametiga ega jää milleski alla Ito Sheguchile. Sekretär kuulas ära kõik, mida Makoto teatada tahtis ja ütles siis, et kasvataja on raskelt haige ega saa pidustustest osa võtta, ja et tema kohale aukülaliste loožis asub tema poeg Ito.
Teade rõõmustas Leachi veelgi enam. Ito, peamine ja ohtlikem vastane, saab täitma „oma isa nuku” osa!
„Istu, istu aukülaliste loožis,” mõtles Makoto, „aga mina sel ajal võitlen. Ja siis näevad kõik, kes on väärt asendama seda „vana” Shigiyoshit, kes on tõeline kooli traditsioonide jätkaja, kes on parim meister. Aga võitu niisugusel esinduslikul üritusel ei peida kalevi alla, ja „vanal” tuleb panna teda - Leachi - esimeseks, või siis äärmisel juhul tegema Ito ja Leachi enda võrdväärseteks järglasteks.” Need mõtted tõstsid Makoto tuju ja ta asus tegutsema.
Esimeste kahe päeva üritustel Leach ei osalenud, andis end üles neljanda ja viienda päeva võistlustele. Teda isegi ei huvitanud, kes tuleb võitjaks kolmandal, aga järelikult, keda lubatakse nende gruppi, kogenud meistrite gruppi, kelledest paljud on juba ammu ise kogenud õpetajad. Noorte meistritega sai Leach hakkama kiiresti ja tehniliselt, ennast väsitamata. Võitluse alguses ta lihtsalt manööverdas, tehes kindlaks vastase nõrga koha ja seejärel püüdis vastse ühe -kahe löögiga ja võttis võidu. Mõnikord tegi Makoto esimestel sekunditel ootamatu jalapühkimise, tegi kukkuvale vastasele veel üks või kaks lööki järele, nii et võitlus lõppes praktiliselt algamata. Kõik kolm päeva veetis Makoto treeningusaalis, mille ta enda jaoks üüris. Leach valmistus põhjalikult täielikus üksinduses, vaadates enda kujutist peeglites.
Neljandal päeval saabus ta suurde koolikompleksi, kui end turniirile ülesandvate sportlaste registreerimine oli juba lõppemas. Võistlused vanemate meistrite grupis peeti kaalukategooriat ja vanust arvestamata, aga reeglina - meistrid üle 45 -50 aasta võtsid harva osa nendest turniiridest. Seega oli Makoto vanemate meistrite grupi üks kogenumaid. Ta oli selles eas, kus juba olemasolev suur kogemus aitas tal ratsionaalselt ja täiel määral kasutada veel märkimisväärseid füüsilisi võimeid.
Kiretu automaat andis huupi välja kuulikesi sportlaste numbritega, mis koheselt kirjutati protokolli. Kõik see toimus vaatajate ja osalejate pilgu all, vältides võimalike targutusi loosimise ebaaususest. Võistlused toimusid olümpiasüsteemis ja väljalangenud sportlane kaotas õiguse edasiseks võistlemiseks, langedes võistlustest välja ja muutudes pealtvaatajaks. See andis turniirile erilise dünamismi ja hasardi. Iga möödalask, iga valearvestus, viga kaitses, rünnakul, hajevilolek võistluse käigus tõid endaga kaasa kaotuse. Kaitsevarustus võimaldas võistluse tingimusi maksimaalselt lähendada reaalse võitluse tingimustele, kartmata seejuures tõsiseid traumasid. Kiivrid, mis varjasid pead, nägu ja kaela, erilised kürassid, kaitsmed, kindad, kilbikesed ja jalakaitsmed kaitsesid nii seda, kes lõi, kui ka seda, kellele see löök oli määratud. Olid lubatud heited ja jalgade löömised. Piiranguid tehnika osas praktiliselt polnud.
Üle saja osavõtja, jagatuna enam kui poolesajaks paariks, käisid mõne tunni jooksul üle valgustatud väljakuruutude. Algselt peeti võistlusi kolmel väljakul, alates veerandfinaalist - ühel.
…Makoto võitis turniiri eelringides oma vastased kergelt, neid eriti mäletamatagi. Ees olid kohtumised finaalipääsuks, võiduks, kuulsuseks, tunnustuseks, auks… Nüüd olid vastased tõsisemad, hakkas tunda andma väsimus varem peetud kohtumistest.
Veerandfinaalis kohtus Leach „noorte meistrite” alagrupi võitjaga, 26-aastase Tomo Yi’ga. Juba võistluse alguses märkas Leach, et kogu oma tehnika, suurepärase reaktsiooni, kavaluse ja julguse juures, on tema noor kolleeg mõnevõrra tormakas. Ja oodanud ära sobiva hetke, mil Yi, hõivatuna enda rünnakust, sooritas Makotole valangu lööke käte ja jalgadega, lootes läbi lüüa märksa kogenuma meistri kaitsest, tegi Leach terava pühkiva löögi Yi jalga, mis hetke pärast pidi põrandale maanduma ja võtma endale keha raskuse. Tomo lendas õhku, vehkides kätega ja avades korpuse, samal hetkel pööras Makoto tugev rusikalöök vastase õhus ümber ja saatis eemale, mitme meetri kaugusele. Yi prantsatas väljaku põrandale, ja ehkki kaitsevarustus pehmendas märgatavalt lööke, oli näha, et Makoto löök vapustas noort meistrit. Võit, nagu tavaliselt oli kiire ja kerge.
Poolfinaalis oli Makoto vastaseks 38-aastane Korea taekwondo meister Kim. See oli tõsine vastane, tema hävitavad löögid käte ja jalgadega, eriti hüppel, olid efektiivsed. Samal ajal demonstreeris ta eelnevates kohtumistes oma tehnika puhtust, ega jätnud oma vastaste kehale ainsatki kriimustust ega sinist plekki.
Võitlus algas tormiliselt. Kumbki meister nägi suurepäraselt, et vastane on kogenud ja kindel oma jõus. Niisuguses situatsioonis on vajalik kahekordne kannatlikkus ja külmaverelisus, et mitte lasta isegi ebakindluse varjul teadvuses vilksatada. Kim tegi saltosid ja piruette, iga kord Makotot õhust rünnates. Leach hüppas eemale, kükitas, hüppas ise seostades tugevat kaitset hävitavate rünnakute ja kontrarünnakutega. Nii kestis see umbes kaks minutit, võitluse lõpuni jäi minut, oli vaja leida vastase nõrk koht, et jääks rohkem jõudu otsustavaks kohtumiseks. Leach märkas alateadlikult, et pärast keerulisi hüppeid viib Kim maandudes keharaskuse mõnevõrra vasakule jalale. „Trauma! Parema jala vana trauma!” taipas Makoto. Korealane hoiab instinktiivselt paremat jalga suurte koormuste puhul, ehkki tavalises liikumises on see märkamatu. Leach tegi paar rünnakut ja lubas Kimil end paar korda jalaga lüüa, mis kutsus pealtvaatajates esile elevuse, sest seni polnud Leach kellelgi lubanud enda lumivalget kimonod puudutada. Ja lasta nüüd läbi kaks, mitte tugevat aga täpset lööki, mis võitluse lõpuks võivad osutuda saatuslikeks? Just sel hetkel tegi Kim uue löökideseeria, aga Leach, tabanud ära parema jala liikumise, sooritas vastulöögi pöialiigese piirkonda. Kostis ragin, isegi kaitsevarustus ei pidanud löögile vastu. Kim tardus hetkeks vasakul jalal, justkui kartes paremaga toetuda, aga sellest piisas, et Leach võis teha pühkiva löögi korea meistri toejalga, ja kui too kukkus, tabas Leach teda veel kahe võimsa löögiga. Kõik see toimus mingi sekundi murdosa jooksul, nii et keegi ei jõudnud vahele segada ega kohtumist peatada. Vana trauma vedas kogenud korea meistrit alt. Traumade eest pole võistlustel keegi kaitstud, aga saali läbis teatud ärevus, mille põhjustas Makoto tahtlik jõhkrus. Teda ennast ei häirinud see põrmugi. Ta valmistus finaalkohtumiseks, kõige rohkem huvitas teda tulevane vastane, kes oli mõistatuseks ka turniiri osavõtjatele.
Teiseks finalistiks oli meister-inkognito. Niisuguseid osavõtjaid oli igal pidustusel 5-6, kui sportlased või treenerid mingil põhjusel ei nimetanud oma nimesid, aga sagedamini oli see tingitud sellest, et kasvatajad ja treenerid ei tahtnud kaotuse korral avaldada oma nime, et mitte õõnestada õpilaste ja pooldajate usku koolisse. Niisugune õigus neile anti, iga kaotaja polnud kohustatud avaldama oma nime ja kooli, aga võitja või teise koha omanik pidid võtma maha maskid ja teatama oma nime ja kooli. Maskides osavõtjaid kutsuti „meistrid-varjud”. Ja Makoto järgmine vastane oligi niisugune meister - vari. Riiete all oli raske otsustada vanuse üle, võideldes oma vastastega kasutas ta niivõrd mitmekesist tehnikat, et oli praktiliselt võimatu määrata tema kooli Leach kahetses äkki, et „vana Shigiyoshi” haigestus ja veel nii raskelt, et pani enda asemele peojuhiks oma poja Ito. Praegu näeks Shigiyoshi, kuidas Makoto saab hakkama selle maskis meistriga. See eest näevad seda kõik ülejäänud, aga videokaamera kiretu silm jäädvustab kõik videokassetile, ja „vanamehele” näidatakse seda niikuinii, ja siis läheb Leach Makoto oma endise õpetaja ruumidesse mitte kui õpilane, vaid kui tulevane järglane. Makotol polnud enam kahtlusi.
Leach tuli platsile, tegi rituaalse kummarduse žüriile, platsikohtunikele, vastasele ja tardus paigale. Tema tundmatu vastane tegi sedasama. Kõlas käsklus „Hajime!” („Alustage!”), mõlemad vastased lähenesid kiirustamata teineteisele. Meister-vari kallutas keha mõnevõrra tagasi, ja Makoto, ennetades tema kavatsetavat rünnakut, tegi ise seeria ründeliigutusi. Üks löökidest tabas tundmatut meistrit rinda, kuid see pöördus osavalt löögi eest ja Makoto rusikas vajus tühjusse. Makoto liikus inertsi mõjul natuke edasi ja tundis samas, kuidas tema ranne on haaratud vastase tugeva käega, keha aga jätkab vastuvõtte mõjul edasiliikumist. Makotot ei pannud see imestama, ta teadis millal teha kontrarünnakut ja tabada oma osavat vastast, või kontrarünnaku võimatuse korral lihtsalt libiseda välja peaaegu juba sulgunud lõksust. Aga ootamatu sähvatav löök küljelt pähe kurdistas Makotot just sel hetkel, kui ta alustas kontraliikumist. Sellega üheaegselt muutis tema käeranne suunda ja Leach, alludes valule, lendas kaarega põrandale. Ta grupeerus, et maanduda jalgadele ja mitte kukkuda küljele, kavatsedes taas vastast rünnata. Aga korduv löök, seekord selga, tabas teda lennul ja muutis liikumise. Makoto ei maandunud jalataldadele, vaid ühele põlvele, mis nõtkus löögist. Ta heitis ise vastase poole välja jala, kuid ei tabanud. Aga valu, mis ei jätnud tema rannet, jõudis juba küünarnukki ja õlga ning keeranud ta kõhuli, surus vastu väljaku põrandat. Liigesed krigisesid, pääseda oli võimatu, vastu hakata mõttetu - vähimagi liigutuse korral surus valu ta keha põrandale. Leach ei andnud alla. Valu levis abaluu piirkonda, külge, „valgus” mööda selga selgrooni, nagu oleks seljale valatud sulavaha. Valu läbis selgroo ja jõudis kaela kaudu kuklasse. „Kõik!” mõistis Makoto, ja patsutades kaks korda väljaku parketile ütles tasa, „Maitta!” („Annan alla!”).
…Valu andis pikkamööda järele. Leach tõusis põrandalt, kummardas vastasele, kohtunikele, lahkus platsilt ja tahtis juba riidehoidu minna, kui saalis plahvatas aplausitorm, üllatus- ja vaimustushüüded. Makoto pöördus ja kõik ujus ta silme ees - platsil seisis jupiteride kiirtes Shigiyoshi Sheguchi, toosama „vanamees Shigiyoshi”, kellele Makoto tahtis tõestada oma üleolekut. Tähendab, Sheguchi haigus oli vaid ettekäändeks, et meistri-varjuna võtta osa turniirist, võib-olla viimasest vana kasvataja elus. Ja see „vanamees” võitis teda, Makotot, tõestades kõigile, milleks on võimeline tõeline üle 70-aastane vana meister.
Leach ei kuulnud saalis valitsevat elevust, ta lahkus peaaegu joostes spordikompleksist. Sõitnud oma hotellini, lukustas end luksusnumbrisse, milles teda kõik nüüd ärritas. Leach vajus jõuetult tugitooli, visanud koti spordirõivastega põrandale.
Istudes tugitoolis küünitas ta baarini, haaras esimese kättejuhtunud pudeli, avas selle, valanud kõrgesse pokaali rohekat vedelikku, jõi selle peaaegu ühe sõõmuga. Ent alkohol ei toonud soovitud lõõgastust, kutsus pigem esile raevuhoo.
Kuidas küll võis ta kaotada sellele heasüdamlikule vanakesele, kel oli vankumatu tahe ja oskus vastu hakkamata saavutada oma eesmärk - allutada õpilane neile rumalatele keskaegsetele aumõistetele? Ookeani taga mõistis Leach, milline jamps on olla viisakas, järeleandlik, tähelepanelik, ettenägelik ja heatahtlik. Elu oli õpetanud teda lööma maaslamajat, tõukama ära naabrit, saavutama jõuga oma. Elu on karm, aga see vanamees korrutas lapsepõlvest peale karate ja teiste Budo-kunstide puhtusest, mingitest keskaegsetest naiivsustest. Ta polnudki ilmselt millestki elus aru saanud… Leach rüüpas veel lonksu kanget, kõrvetavat jooki. Mõtted ei lasknud keskenduda, kuid miski kasvas tema teadvuses ja lähenes nagu koletis lapsepõlve unenäos. „Surm!“ mõistis selgelt Leach, tema ideede, kavatsuste, plaanide surm. Uues raevuhoos viskus ta toolilt, kurku tõusis klomp, hingamine muutus raskeks, pealevajuv iiveldus haaras Makoto peast jalgadeni, pea pööritas, silme ees keerlesid ringid…
…Tugev löök, mis algas tema rinnakorvi vasakust poolest, läbistas teda nagu koletu keskaegne kidadega oda. Makoto paiskus vastu seina, lauale kukkunud pokaal purunes kõlisedes ja jõuetute sõrmedega siledat seina kriipides vajus ta pikkamööda hinnalisele pehmele vaibale…
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.
Leach Makoto ärkas tavatult hilja. Täna võis lubada endale lõdvestuda ja lebada voodis veidi kauem. Ta küünitas sensoorse lülitini ja tema mugavad toad täitusid meeldiva rohelise valgusega. Teine klahv ja kardinad liikusid akende eest hääletult seinasüvendisse, lastes tuppa päikesevalguse. Elektronkell näitas lõbusalt silma pilgutades 9.15, 9.16, 9.17… Tavaliselt tõusis Makoto kell 5. Hommikul ja alustas oma päeva karmi hommikuse treeninguga, mis kestis kella seitsmeni. Selle kahe tunni jooksul tegi ta hingamisharjutused ibuki ja nogare, lihvis keerulisi katasid, tegi akrobaatika elemente. Aga kell seitse hommikul läks Makoto treeningulinnakusse, kus ta muutus „väikesest jaapanlasest”, nagu teda siin kutsuti, rangeks ja nõudlikuks instruktoriks. Sada kakskümmend noormeest, pöetud peadega ja päevitunud kehadega, kus läikiva naha all mänglesid väljakutsuvalt lihased, ootasid juba teda, rivistunult nelja ritta.
USA merejalaväe eriüksused kandsid nimetust „Mustad Välgud”, ja tema - väike jaapanlane - oli nende vaneminstruktor. Tema ainsa žesti või lühikese kurguhäälse käskluse peale tegid need treenitud poisid asju, milleks polnud alati head sportlasedki võimelised.
Eile oli lõppenud tšempionaat, laagris valitsenud pinge langes, ja nüüd voodis lebades meenutas Leach rõõmsalt eilset. Tema kümnest inimesest koosnev võistkond võitis esikoha rakendusliku karate turniiril. Kaasaegseid kaitseülikondi kandvad rangerid sarnanesid Makoto kaugete esivanematega, ainult et soomusrüüde paksu nahka ja terasplaate asendasid penoplast ja duralumiinium. Kaheksa tema kümnest õpilasest said veenva võidu mitmevõistluses, kuid kõige rohkem rõõmustas instruktorit võit absoluutses kategoorias, kus kohtusid erineva kaalu ja vanusega, erinevaid käsitsivõitluse süsteeme valdavad võitlejad, kus ainus vale liigutus oleks kaasa toonud trauma ja kaotuse. Aga tema „Mustad Välgud” võitsid absoluutses kaalus esimese ja kaks kolmandat kohta. Teisele kohale suutis end võidelda vaid „Õnneseen Steve”, 35-aastane jõumees, minevikus mitmekordne USA meister full-contact karates, kellel seljataga aastatepikkune arvukate käsitsivõitluste kogemus. Aga finaalis kustutas seersant Jim Forster Steve teise minuti lõpuks. Mõni teine „Õnneseene” asemel oleks nokauteeritud juba varem, aga Steve kannatas välja tugevad käe- ja jalalöögid, see võimaldas tal peaaegu terve raundi vastu pidada. Aga siis, pärast järjekordset tugevate löökide seeriat, sattus Steve Jimi lühikese kontralöögi otsa ja kukkus kokku nagu kaardimajake tuules.
Leach tõusis kiiresti voodist, võttis külma duši ja heitnud õlgadele hommikumantli vajutas kellanupule. Sisenes valvesõdur kandes kandikut hommikueinega. Leachile meeldis selle tugeva valge noormehe alandlik-teenijalik suhtumine temasse – „kollasesse” - nagu sageli kutsusid jaapanlasi ja teisi idapoolkera esindajaid sajaprotsendilised jänkid.
„Auto ootab teid, sensei!” raporteeris sõdur end sirgu tõmmates.
„Kuidas läheb meie kangelasel Jimmil ja teistel poistel?” küsis instruktor sööma asudes.
„Oo! Kindral pani kõigile palka juurde, aga meie võitja Forster sai ümmarguse summa. Räägitakse, et Forsterit võidakse saata ohvitseride kooli.”
Makoto vaatas vilksamisi kõnelejat. Poisi jutus oli tunda kadedusenoote. Alles eile nimetas ta nende eriüksuse tšempioni lihtsalt Jimmiks, aga nüüd, kus selle arvele ilmus „ümmargune summa” ja silmapiiril paistis ohvitseride kool, nimetas eilset seersanti juba perekonnanimega - Forster. Puudus vaid lugupidav „Söör!”.
Makoto lõpetas kerge hommikueine, riietus ümber ja väljus kottedžist. Packard oli juba ootamas. Leitnant Brass oma pimestava Hollywoodi naeratusega ja eilse tšempionaadi kangelane Jimmi Forster seisid teda – „väikest jaapanlast” - oodates auto kõrval. Leach viivitas meelega trepil, naeratades vastu suurepärasele hommikule, eelseisvale sõidule ja kohtumisele, oma auahnetele mõtetele.
„Tere hommikust, Mr. Makoto,” leitnant sirutas oma tugeva käe, „ärge jääge kauaks Jaapanisse, meil on palju huvitavat tööd. Pärast eilset turniiri pöörab juhtkond meie poistele erilist tähelepanu. Ja unustasin teid õnnitleda.”
Leitnant võttis taskust rahakotti ja sellest eripitsatiga suletud firmaümbriku, millel olid triibulise tähelippu taustal selgesti näha murtud välgunooled. Leach avas pungil ümbriku, võttis välja uue tšekiraamatu ja kviitungi, mis teatas, et tema arvele on kantud üle järjekordne summa. Instruktori näole vajus lai, tema rahvusele üldsegi mitte omane naeratus - summa oli märkimisväärne isegi tema jaoks, kel oli väga kõrgestitasustatav ja mis peamine - kindel töö.
„Lubage teid saata, sensei,” ütles seersant poolküsivalt - poolraporteerivalt. Tema nägu säras rahulolust. Instruktor noogutas ja kõik kolm asetusid masina pehmetele istmetele. Korrapidaja sõdur pani Makoto asjad korralikult pakiruumi ja minnes autoukse juurde tõstis käe kõrva äärde. Packard veeres pehmelt laagriteedel, peatus mõneks sekundiks väravate juures, aga kui valveohvitser vaatas masina salongi tõmbus ta sirgu ja andis au. Soomustatud väravad avanesid ja võimas masin sööstis kiirust võttes tühjal maanteel linna lennujaama suunas.
Teel tutvustas leitnant Brass Makotot tšempionaadil läbiviidud kontrolli tulemustega. Ta jutustas kindrali hommikusest telefonikõnest, et nende eriüksuse komandör alampolkovnik Stone sai polkovnikuks, aga seersant Jim Forster läheb homme ohvitseride kursustele ja saanud ohvitseri õlakud, võtab üle jao, milles ise oli seersant. Tema, Brass, saab varsti vanemleitnandiks aga sealt pole vaata et kapteninigi palju maad!
Eriti tähelepanelikult kuulas Leach sõnaohtra leitnandi sõnu sellest, et nende treeningumeetodid on tunnistatud kõige efektiivsemateks ja et nende kogemusi hakatakse levitama ka teistes allüksustes. Nii et Makoto peab olema valmis pärast puhkuselt tagasitulekut võtma vastu ja ette valmistama gruppi teiste üksuste instruktoreid, kes täidavad maakera eri osades samu ülesandeid, mida „Mustad Välgudki”.
Veidi üle tunni kulus selleks, et viia Leach lennujaama, mis asus 200 miili kaugusel laagrist. Masin sõitis lennuraja kõrvale, Makoto ja Brass läksid trapi juurde, aga Jimmi, haaranud oma sensei kohvri ja kotti, edestas mõne hüppega oma kasvatajaid, sööstis trappi mööda üles kolm astet korraga, paljastas vallatus naeratuses tugevad hambad, surus juurderutanud piloodi õlaga vastu väljumisava seina, pilgutas silma kahele sümpaatsele stjuardessile, ja tormanud läbi esimese salongi, pani asjad teisse soomustatud poolkabiini „luks”. Seejärel pöördus ta sama kiiresti sisenemisluugi juurde tagasi ja tardus valveseisangusse, tõstes demonstratiivselt käe valge vormimütsi sirmi juurde.
Leitnant saatis Makoto oma kohani, jättis armastusväärselt hüvasti. Seejärel ütles ta paar sõna õhulaineri komandörile., kes muutus kohe tõsiseks ja noogutas leitnandi sosina peale nõusolevalt pead. Brass lahkus lennuki salongist ja läks koos Forsteriga auto poole. Äkki ta pöördus ümber, hollywoodi naeratus kadus ta näolt ja vaadates seersandile otsa ütles tasa aga tungivalt.
„Õpi hoolega, Jimmy. Kõiki neid japoškaid me vajame ainult selleks, et õpetada niisuguseid poisse nagu sina. Aga kui sa ületad teda oskustes purustada rusikaga lõualuid ja ribisid, me viskame selle enesega rahuloleva „kollase” tagasi oma riisipõllule. Niisugusele poisile, nagu sina on täiesti jõukohane saada selgeks nende samurai kakluskunst, ja siis lähevad need dollarisummad, mida juhtkond on sunnitud maksma sellele asiaadile, sinu arvele.”
Masina uksed sulgusid ja tolmupilve üles tõstes sõitis Packard välja lennujaama piiridest ning sööstis tagasiteele laagri soomustatud väravate suunas. Aga lennuk, laotades laiu läikivaid tiibu võimsate reaktiivmootoritega nende all, tõusis õhku ja jättes enda järel musta šleifi võttis üle ookeani kursi kauge Jaapani poole.
Võimsad reaktiivmootorid undasid ühtlaselt ja nende hääl kandus kerge kõminaga teraslinnu salongi, mis lähenes kiiresti Jaapani rannikule. Eraldatud poolkabiinis istus illuminaatori juures keskmistes aastates jaapanlane. Vanemstjuuard vahetas juba kolmandat korda kohvitasse lauakesel jaapanlase ees, kuid too vaatas pilku pööramata illuminaatorisse. Kohv jahtus, ja stjuuard, täites komandöri käsku osutada reisijale erilist tähelepanu, vahetas järjekordselt kohvitassi aurava aromaatse joogiga.
Leach Makoto sai hiljuti neljakümneseks. Peret tal polnud, ka ei tundnud ta vajadust kodukolde järele. Ta arvas, et tema töö - võitluskarate instruktori töö - on mehele sobivaim amet. Kaksteist aastat tagasi sai tema, noor 28-aastane meister, paljude esivõistluste ja tšempionaatide mitmekordne võitja, USA sõjaväe juhtkonnalt kutse - talle pakuti tööd merejalaväe eriüksuste instruktorina. Avanud suure ilusa ameerika embleemiga ümbriku ja lugenud läbi kontrakti teksti, läks ta kohe oma õpetaja juurde. Enne niisugust otsustavat sammu nagu selle kasuliku ja kauaoodatud lepingu allakirjutamine, pidi ta oma rõõmust teatama viimasele. Seda kutset oli Leach kaua oodanud. Ta pani tähele, et kõikjalejõudvad korrespondendid ja spordivaatlejad, kes alati viibivad kõikidel spordiüritustel, pööravad temale erilist tähelepanu. Ta tundis endal nende hindavaid pilke, nägi, kuidas nad hoolega kirjutavad midagi oma märkmikesse, või siis kuidas tema järjekordset etteastet jälgivad pingsalt kino- ja fotoaparaadid. Leach tajus seda ja ootas, millal talle lõpuks pakutakse tõsist tööd. Ettepanekud osaleda turneel, teha seeria näidiskohtumisi, esineda mingi firma kimonos teda ei köitnud. Makoto ootas ettepanekut, mis tõotaks talle kõrge ja püsiva teenistuse, annaks talle peale selle võimaluse omandada laialdast populaarsust ja vankumatut autoriteeti. Ja niisugune ettepanek tuli… Makoto jooksis õpetaja maja poole pööramata tähelepanu möödujate üllatunud pilkudele, laveerides talle asjatult signaliseerivate autode vahel…
…Õpetaja võttis ühe oma parimatest õpilastest, kui mitte kõige parema, vastu rõõmsalt, kuid tagasihoidlikult. 60-aastane kasvataja pani oma külalise istuma madala lauakese taha, millel nagu ime väel, peremehe abikaasa abiga, ilmusid teekann, tassid ja traditsioonilised maiustused. Leach ulatas õpetajale kontrakti soliidse embleemiga ümbrikus ja kaaskirja. Õpetaja luges kiirustamata läbi kirja ja seejärel lepingu. Lugemise ajal ei libisenud üle tema näo ainsatki emotsiooni, ta lihtsalt luges tähelepanelikult. Esmakordselt haaras Leachi kannatamatus, ta ei suutnud ära oodata, millal õpetaja pöörab pilgu tekstilt ja ütleb oma sõna. Kuid lugenud paberid läbi, andis õpetaja need vaikides Makotole tagasi. Ta võttis mõned lonksud aromaatset teed, mida tema abikaasa keetis, lisades teesse õisi ja rohtusid, mis andsid sellele kordumatu maitse ja aroomi. Makoto ootas, mida õpetaja ütleb, too aga jõi rahulikult teed ja jälgis märkamatult oma alati rahulikku ja laitmatut õpilast.
Shigiyoshi Sheguchi mäletas, kuidas veerand sajandit tagasi tõid vanemad tema juurde tollal alles kolmeaastase Makoto. Ta mäletas hästi seda, kuna samal ajal tõi ta saali ka oma noorema poja Ito, ja mõlemad kolmeaastased põngerjad liitusid teiste omasuguste hulka. Leach oli looduse poolt palju andekam, kui tema poeg Ito. Shigiyoshi nentis seda kurvastusega mõne aasta pärast, kui lapsed läksid oma elu esimesele võistlusele. Leachi liikumised olid vabad ja lõdvestatud. Poiss reageeris kiiresti oma vastaste tegevusele, blokeerides õigeaegselt nende rünnakud ja vastates lühikeste ja edukate rünnakutega. Ito aga oli kramplik, laskis läbi oma vastaste rünnakud ja langes teises ringis võistlustest välja.
Sealt alates võitis Leach peaaegu kõik võistlused, jäädes haruharva teiseks. Ta liikus vabalt ja sundimatult, ennetas ja püüdis lõksu tehnilise taseme poolest vanemaid õpilasi. Ito aga ei suutnud kogu püüdlikkuse ja töökuse juures oma kaaslasele järele jõuda. Peagi said poistest sõbrad ja Sheguchi vanem võis Leachi paremini tundma õppida, kuna ta viibis sageli nende kodus. Õpetajale meeldis kõik selles andekas poisis, aga märkamatult tegid pidevad võidud ta liiga enesekindlaks. Treeningutel kuulas ta oma treeneri selgitusi endiselt tähelepanelikult, sama hoolsalt harjutas tehnikaid, aga tema suhtumine kaasõpilastesse mõnevõrra muutus. Ei, ta ei põlanud neid sellepärast, et nad ei teinud samasuguseid edusamme karate õppimisel. Kui teda paluti, siis selgitas ta neile oma tehnika nüansse, aga kõiges selles oli tunda teatavat võõrandumist. Mingi nähtamatu vahesein tekkis tema ja teiste Sheguchi õpilaste vahele. Õpetaja pani ta meelega uustulnukate gruppi instruktoriks, et Leach võiks näha kuivõrd raske ja valulik on õpetamisprotsess ja et suuremad edusammud nõuavad veel suuremat tööd. Aga Leach, kes ilmutas häid tulevase treeneri algeid, mõtles vähe täiskasvanuks saamise, iseloomu kujunemise ja meisterlikkuse kasvatamise peale.
Shigiyoshi meenutas, kuidas ühtedel võistlustel tema poeg läbimurde tegi, ja võites võistluse võistluse järel, lähenes finaalile, kui äkki finaalvõistlusel libastus põrandal, mida assistendid polnud jõudnud kuivatada, ja väänas jala välja. Arst võttis ta võistlustelt maha ja Ito sai teise koha. Pärast autasustamist viidi Ito haiglasse. Siin selgus, et sidemed on tõsiselt vigastatud, aga kondid terved. Jalg pandi kipsi ja treeningud tuli mõneks ajaks jätta. Poeg piinles mitte valust aga sellest, et homme ta ei saa minna saali ja astuda ühtsesse rivvi. Isegi esimene edu ja suur autasu ei rõõmustanud teda. Õhtul läks Shigiyoshi poja voodi juurde ja ütles talle rangelt silma vaadates:
„Kui tahad saada tõeliseks meistriks - kannata. Homme sa tuled saali ja hakkad tööle „hiina käte” tehnikate ja hingamistehnikatega, aga kui sa kasvõi hetkekski kaotad usu endasse, püüdesse puhtuse ja täiuse poole, siis ma keeldun sind treenimast. Elu kontrollib sind mure ja austusega, aga ainult see on väärt meistri nime, kes jääb ka saalist väljudes meistriks. Pea meeles. et iga meister peab olema eelkõige elumeister, muidu on ta lihtsalt inimene, kes on saanud teatavad teadmised, mida ta kasutada ei oska. Sinu vaimujõu, käitumise järgi otsustatakse sinu perekonna, kooli ja kodumaa üle. Oma maal esindad sa kooli, väljaspool seda aga oma kodumaad. Ära seda kunagi unusta. Aga nüüd maga!”
Shigiyoshi pöördus ja väljus, sulgedes ukse, aga Ito lamas veel kaua ja mõtles isa öeldud sõnadele. Isa rääkis pojaga esimest korda nii tõsiselt ja Ito mõistis kui sügavalt isa teda armastab, ehkki näitab harva seda avalikult. Ito teadis suurepäraselt, et isa ei loonud talle kunagi privilegeeritud tingimusi, ega teinud hinnaalandusi.
Pärast seda sündmust märkas Shigiyoshi oma pojas olulist muutust. Ito muutus veelgi keskendunumaks ja püüdlikumaks, ebaõnnestumised tegid teda visamaks ja võidud ei pannud pead ringi käima. Aga Ito võidud olid palju tagasihoidlikumad Leachi võitudest…
Shigiyoshi jõi „zenimaigulist jooki”, nagu ütleb hiina vanasõna, ja jälgis Leachi. Kus ta oli teinud vea, kus ta võis kaotada selle poisi hinge niidiotsa? Makoto ei saanud mitte teada, et ettepanek olla instruktoriks niisuguse maa eriväeosades on seotud karate kasutamisega kaugeltki mitte humaansetel eesmärkidel. Aga just karate humaansuse eest võitles Shigiyoshi Sheguchi ja rõhutas seda väsimatult oma õpilastele. Ta teadis, et ei keeld, ega allkiri politseivalitsuses taga karate kasutamist ebahumaansetel eesmärkidel. Vaid pikaajaline kultuurilis-eetiline kasvatus saab vältida kasvatamatu ja julma kakleja sündi, kes on võimeline korda saatma palju halba. Kuni käesoleva ajani Makoto polnud niisugune, aga ikkagi tabas Shigiyoshi end ikka ja jälle mõttelt, et väikese Makoto kasvatamisel suureks meistriks on mingites nüanssides mööda lastud…
…Järgmisel päeval kirjutas Leach lepingule alla ja lendas ookeani taha ühte merejalaväe spetslaagritest. Ta ei unustanud endast meenutamast õpetajale õnnitluskaartide ja lühikeste kirjadega, mille toon veenis Shigiyoshit selles, et midagi oli tõepoolest mööda lastud, ja see kutsus kasvataja hinges sügava kahetsuse…
…Leach pööras pilgu illuminaatorilt, ja tänanud noogutusega stjuuardit, jõi naudinguga suurepäraselt valmistatud kohvi. Lennuk lendas, kõigutades pehmelt tiibadega. Alla jäid ääretud ookeaniavarused, vilksatasid mõned laevad, mis ülalt paistsid mängulaevukestena. Leach mõtles, kuidas ta kohtus Shigiyoshiga. Õpetaja on nüüd juba 72-aastane, Leach ei unustanud saata õnnitluskaarti ja kingitust. Ito lõpetas ülikooli, võitis rea suuri võistlusi, Leach sai sellest teada ajakirjandusest. Ja juba mitu aastat aitab ta isa, kasvatades õpilasi, valmistades neid ette sportlikeks ja elulisteks katsumusteks.
Leach lendas kooli pidustustele, millised peeti kord viie aasta jooksul. Viimastel pidustustel tal ei õnnestunud viibida - ta võttis koos oma alluvatega osa õppustest, mille järel teda saadeti laagrisse, tema alluvad aga ühte kuumadest punktidest. Nüüd oli Makoto rahul, et tšempionaat merejalaväelaste osalusel lõppes õigeaegselt ja talle väga edukalt et tal on võimalus sõita Jaapanisse ja isiklikult, parimate ja kogenumate meistrite seas osaleda kata demonstratsioonis ja võistlustel. Pidustustele sõitis alati kokku palju külalisi mitmetest jaapani, hiina ja korea koolidest, tulid meistrid mitmetest Aasia, Euroopa, Ameerika ja Aafrika riikidest. Aga kõige tugevamad olid traditsiooniliselt Jaapani ja Korea esindajad.
Pidustused koosnesid kahest osast. Kahel esimesel päeval toimusid eri koolide tehnika demonstratsioonid, ümarlaua nõupidamised, kus arutleti liigutuste biomehaanika, hingamistehnikate iseärasuste, ühe või teise kooli filosoofiliste doktriinide üle. Kuid nendel koosolekutel ei kõlanud kordagi küsimus: „Kelle kool on parim ja tugevaim?” Igaüks harrastas seda süsteemi, mis oli talle omasem. Pidustuste kolmas ja neljas päev olid pühendatud sporditurniirile. Koolide kasvandikud võistlesid kolmes vanusegrupis: esmalt noorukid ja mehed kuni 27. eluaastani, ja seejärel, järgmisel päeval, mehed üle 27 aasta. Seejuures oli nooremate vanusegruppide võitjatel lubatud osa võtta vanemas, ja vastavalt ka kogenumas vanusegrupis. Viiendal, viimasel päeval, toimusid kata esituse eksamid, siin osalesid samuti eri koolide ja stiilide esindajad.
Leach oli peaaegu absoluutselt kindel turniirivõidus ja lootis vähemalt auhinnalist kohta katas. Ta mõistis hästi, et Ito oli lapsepõlves ja nooruses teinud standardseid vorme mitte halvemini kui tema ja võis temast kergesti ette jõuda, ja ka sparringus on temast üsna raske jagu saada. Kui pime loos viib neid turniiri alguses kokku, siis vaevalt suudab keegi teda võita lahtises kontaktvõitluses.
Makoto ei peatunud spetsiaalselt pidustuste külalistele mõeldud võõrastemajas vaid lähedalasuvas moodsas pilvelõhkujas. Tema materiaalne olukord oli märksa kõrgem kui enamikul kasvatajatel võitluskunstide maailmas, ja ta tahtis seda veel kord rõhutada. Sama päeva õhtul helistas ta õpetajale ja teatas sekretärile oma saabumisest. Sõita „vana Shigiyoshi” juurde, nagu Makoto viimasel ajal õpetajat nimetas, ta praegu ei soovinud. Ta tuleb õpetaja juurde pärast pidustusi, täies kuulsuse, au ja üleüldise tunnustuse säras. See peab tugevdama tema seisundit Shigiyoshi silmis. Aga sel “vanal” pole ju kes teab kui kaua elada jäänud, ja on vaja näidata, et tema, Leach Makoto, saab suurepäraselt hakkama koolijuhi ametiga ega jää milleski alla Ito Sheguchile. Sekretär kuulas ära kõik, mida Makoto teatada tahtis ja ütles siis, et kasvataja on raskelt haige ega saa pidustustest osa võtta, ja et tema kohale aukülaliste loožis asub tema poeg Ito.
Teade rõõmustas Leachi veelgi enam. Ito, peamine ja ohtlikem vastane, saab täitma „oma isa nuku” osa!
„Istu, istu aukülaliste loožis,” mõtles Makoto, „aga mina sel ajal võitlen. Ja siis näevad kõik, kes on väärt asendama seda „vana” Shigiyoshit, kes on tõeline kooli traditsioonide jätkaja, kes on parim meister. Aga võitu niisugusel esinduslikul üritusel ei peida kalevi alla, ja „vanal” tuleb panna teda - Leachi - esimeseks, või siis äärmisel juhul tegema Ito ja Leachi enda võrdväärseteks järglasteks.” Need mõtted tõstsid Makoto tuju ja ta asus tegutsema.
Esimeste kahe päeva üritustel Leach ei osalenud, andis end üles neljanda ja viienda päeva võistlustele. Teda isegi ei huvitanud, kes tuleb võitjaks kolmandal, aga järelikult, keda lubatakse nende gruppi, kogenud meistrite gruppi, kelledest paljud on juba ammu ise kogenud õpetajad. Noorte meistritega sai Leach hakkama kiiresti ja tehniliselt, ennast väsitamata. Võitluse alguses ta lihtsalt manööverdas, tehes kindlaks vastase nõrga koha ja seejärel püüdis vastse ühe -kahe löögiga ja võttis võidu. Mõnikord tegi Makoto esimestel sekunditel ootamatu jalapühkimise, tegi kukkuvale vastasele veel üks või kaks lööki järele, nii et võitlus lõppes praktiliselt algamata. Kõik kolm päeva veetis Makoto treeningusaalis, mille ta enda jaoks üüris. Leach valmistus põhjalikult täielikus üksinduses, vaadates enda kujutist peeglites.
Neljandal päeval saabus ta suurde koolikompleksi, kui end turniirile ülesandvate sportlaste registreerimine oli juba lõppemas. Võistlused vanemate meistrite grupis peeti kaalukategooriat ja vanust arvestamata, aga reeglina - meistrid üle 45 -50 aasta võtsid harva osa nendest turniiridest. Seega oli Makoto vanemate meistrite grupi üks kogenumaid. Ta oli selles eas, kus juba olemasolev suur kogemus aitas tal ratsionaalselt ja täiel määral kasutada veel märkimisväärseid füüsilisi võimeid.
Kiretu automaat andis huupi välja kuulikesi sportlaste numbritega, mis koheselt kirjutati protokolli. Kõik see toimus vaatajate ja osalejate pilgu all, vältides võimalike targutusi loosimise ebaaususest. Võistlused toimusid olümpiasüsteemis ja väljalangenud sportlane kaotas õiguse edasiseks võistlemiseks, langedes võistlustest välja ja muutudes pealtvaatajaks. See andis turniirile erilise dünamismi ja hasardi. Iga möödalask, iga valearvestus, viga kaitses, rünnakul, hajevilolek võistluse käigus tõid endaga kaasa kaotuse. Kaitsevarustus võimaldas võistluse tingimusi maksimaalselt lähendada reaalse võitluse tingimustele, kartmata seejuures tõsiseid traumasid. Kiivrid, mis varjasid pead, nägu ja kaela, erilised kürassid, kaitsmed, kindad, kilbikesed ja jalakaitsmed kaitsesid nii seda, kes lõi, kui ka seda, kellele see löök oli määratud. Olid lubatud heited ja jalgade löömised. Piiranguid tehnika osas praktiliselt polnud.
Üle saja osavõtja, jagatuna enam kui poolesajaks paariks, käisid mõne tunni jooksul üle valgustatud väljakuruutude. Algselt peeti võistlusi kolmel väljakul, alates veerandfinaalist - ühel.
…Makoto võitis turniiri eelringides oma vastased kergelt, neid eriti mäletamatagi. Ees olid kohtumised finaalipääsuks, võiduks, kuulsuseks, tunnustuseks, auks… Nüüd olid vastased tõsisemad, hakkas tunda andma väsimus varem peetud kohtumistest.
Veerandfinaalis kohtus Leach „noorte meistrite” alagrupi võitjaga, 26-aastase Tomo Yi’ga. Juba võistluse alguses märkas Leach, et kogu oma tehnika, suurepärase reaktsiooni, kavaluse ja julguse juures, on tema noor kolleeg mõnevõrra tormakas. Ja oodanud ära sobiva hetke, mil Yi, hõivatuna enda rünnakust, sooritas Makotole valangu lööke käte ja jalgadega, lootes läbi lüüa märksa kogenuma meistri kaitsest, tegi Leach terava pühkiva löögi Yi jalga, mis hetke pärast pidi põrandale maanduma ja võtma endale keha raskuse. Tomo lendas õhku, vehkides kätega ja avades korpuse, samal hetkel pööras Makoto tugev rusikalöök vastase õhus ümber ja saatis eemale, mitme meetri kaugusele. Yi prantsatas väljaku põrandale, ja ehkki kaitsevarustus pehmendas märgatavalt lööke, oli näha, et Makoto löök vapustas noort meistrit. Võit, nagu tavaliselt oli kiire ja kerge.
Poolfinaalis oli Makoto vastaseks 38-aastane Korea taekwondo meister Kim. See oli tõsine vastane, tema hävitavad löögid käte ja jalgadega, eriti hüppel, olid efektiivsed. Samal ajal demonstreeris ta eelnevates kohtumistes oma tehnika puhtust, ega jätnud oma vastaste kehale ainsatki kriimustust ega sinist plekki.
Võitlus algas tormiliselt. Kumbki meister nägi suurepäraselt, et vastane on kogenud ja kindel oma jõus. Niisuguses situatsioonis on vajalik kahekordne kannatlikkus ja külmaverelisus, et mitte lasta isegi ebakindluse varjul teadvuses vilksatada. Kim tegi saltosid ja piruette, iga kord Makotot õhust rünnates. Leach hüppas eemale, kükitas, hüppas ise seostades tugevat kaitset hävitavate rünnakute ja kontrarünnakutega. Nii kestis see umbes kaks minutit, võitluse lõpuni jäi minut, oli vaja leida vastase nõrk koht, et jääks rohkem jõudu otsustavaks kohtumiseks. Leach märkas alateadlikult, et pärast keerulisi hüppeid viib Kim maandudes keharaskuse mõnevõrra vasakule jalale. „Trauma! Parema jala vana trauma!” taipas Makoto. Korealane hoiab instinktiivselt paremat jalga suurte koormuste puhul, ehkki tavalises liikumises on see märkamatu. Leach tegi paar rünnakut ja lubas Kimil end paar korda jalaga lüüa, mis kutsus pealtvaatajates esile elevuse, sest seni polnud Leach kellelgi lubanud enda lumivalget kimonod puudutada. Ja lasta nüüd läbi kaks, mitte tugevat aga täpset lööki, mis võitluse lõpuks võivad osutuda saatuslikeks? Just sel hetkel tegi Kim uue löökideseeria, aga Leach, tabanud ära parema jala liikumise, sooritas vastulöögi pöialiigese piirkonda. Kostis ragin, isegi kaitsevarustus ei pidanud löögile vastu. Kim tardus hetkeks vasakul jalal, justkui kartes paremaga toetuda, aga sellest piisas, et Leach võis teha pühkiva löögi korea meistri toejalga, ja kui too kukkus, tabas Leach teda veel kahe võimsa löögiga. Kõik see toimus mingi sekundi murdosa jooksul, nii et keegi ei jõudnud vahele segada ega kohtumist peatada. Vana trauma vedas kogenud korea meistrit alt. Traumade eest pole võistlustel keegi kaitstud, aga saali läbis teatud ärevus, mille põhjustas Makoto tahtlik jõhkrus. Teda ennast ei häirinud see põrmugi. Ta valmistus finaalkohtumiseks, kõige rohkem huvitas teda tulevane vastane, kes oli mõistatuseks ka turniiri osavõtjatele.
Teiseks finalistiks oli meister-inkognito. Niisuguseid osavõtjaid oli igal pidustusel 5-6, kui sportlased või treenerid mingil põhjusel ei nimetanud oma nimesid, aga sagedamini oli see tingitud sellest, et kasvatajad ja treenerid ei tahtnud kaotuse korral avaldada oma nime, et mitte õõnestada õpilaste ja pooldajate usku koolisse. Niisugune õigus neile anti, iga kaotaja polnud kohustatud avaldama oma nime ja kooli, aga võitja või teise koha omanik pidid võtma maha maskid ja teatama oma nime ja kooli. Maskides osavõtjaid kutsuti „meistrid-varjud”. Ja Makoto järgmine vastane oligi niisugune meister - vari. Riiete all oli raske otsustada vanuse üle, võideldes oma vastastega kasutas ta niivõrd mitmekesist tehnikat, et oli praktiliselt võimatu määrata tema kooli Leach kahetses äkki, et „vana Shigiyoshi” haigestus ja veel nii raskelt, et pani enda asemele peojuhiks oma poja Ito. Praegu näeks Shigiyoshi, kuidas Makoto saab hakkama selle maskis meistriga. See eest näevad seda kõik ülejäänud, aga videokaamera kiretu silm jäädvustab kõik videokassetile, ja „vanamehele” näidatakse seda niikuinii, ja siis läheb Leach Makoto oma endise õpetaja ruumidesse mitte kui õpilane, vaid kui tulevane järglane. Makotol polnud enam kahtlusi.
Leach tuli platsile, tegi rituaalse kummarduse žüriile, platsikohtunikele, vastasele ja tardus paigale. Tema tundmatu vastane tegi sedasama. Kõlas käsklus „Hajime!” („Alustage!”), mõlemad vastased lähenesid kiirustamata teineteisele. Meister-vari kallutas keha mõnevõrra tagasi, ja Makoto, ennetades tema kavatsetavat rünnakut, tegi ise seeria ründeliigutusi. Üks löökidest tabas tundmatut meistrit rinda, kuid see pöördus osavalt löögi eest ja Makoto rusikas vajus tühjusse. Makoto liikus inertsi mõjul natuke edasi ja tundis samas, kuidas tema ranne on haaratud vastase tugeva käega, keha aga jätkab vastuvõtte mõjul edasiliikumist. Makotot ei pannud see imestama, ta teadis millal teha kontrarünnakut ja tabada oma osavat vastast, või kontrarünnaku võimatuse korral lihtsalt libiseda välja peaaegu juba sulgunud lõksust. Aga ootamatu sähvatav löök küljelt pähe kurdistas Makotot just sel hetkel, kui ta alustas kontraliikumist. Sellega üheaegselt muutis tema käeranne suunda ja Leach, alludes valule, lendas kaarega põrandale. Ta grupeerus, et maanduda jalgadele ja mitte kukkuda küljele, kavatsedes taas vastast rünnata. Aga korduv löök, seekord selga, tabas teda lennul ja muutis liikumise. Makoto ei maandunud jalataldadele, vaid ühele põlvele, mis nõtkus löögist. Ta heitis ise vastase poole välja jala, kuid ei tabanud. Aga valu, mis ei jätnud tema rannet, jõudis juba küünarnukki ja õlga ning keeranud ta kõhuli, surus vastu väljaku põrandat. Liigesed krigisesid, pääseda oli võimatu, vastu hakata mõttetu - vähimagi liigutuse korral surus valu ta keha põrandale. Leach ei andnud alla. Valu levis abaluu piirkonda, külge, „valgus” mööda selga selgrooni, nagu oleks seljale valatud sulavaha. Valu läbis selgroo ja jõudis kaela kaudu kuklasse. „Kõik!” mõistis Makoto, ja patsutades kaks korda väljaku parketile ütles tasa, „Maitta!” („Annan alla!”).
…Valu andis pikkamööda järele. Leach tõusis põrandalt, kummardas vastasele, kohtunikele, lahkus platsilt ja tahtis juba riidehoidu minna, kui saalis plahvatas aplausitorm, üllatus- ja vaimustushüüded. Makoto pöördus ja kõik ujus ta silme ees - platsil seisis jupiteride kiirtes Shigiyoshi Sheguchi, toosama „vanamees Shigiyoshi”, kellele Makoto tahtis tõestada oma üleolekut. Tähendab, Sheguchi haigus oli vaid ettekäändeks, et meistri-varjuna võtta osa turniirist, võib-olla viimasest vana kasvataja elus. Ja see „vanamees” võitis teda, Makotot, tõestades kõigile, milleks on võimeline tõeline üle 70-aastane vana meister.
Leach ei kuulnud saalis valitsevat elevust, ta lahkus peaaegu joostes spordikompleksist. Sõitnud oma hotellini, lukustas end luksusnumbrisse, milles teda kõik nüüd ärritas. Leach vajus jõuetult tugitooli, visanud koti spordirõivastega põrandale.
Istudes tugitoolis küünitas ta baarini, haaras esimese kättejuhtunud pudeli, avas selle, valanud kõrgesse pokaali rohekat vedelikku, jõi selle peaaegu ühe sõõmuga. Ent alkohol ei toonud soovitud lõõgastust, kutsus pigem esile raevuhoo.
Kuidas küll võis ta kaotada sellele heasüdamlikule vanakesele, kel oli vankumatu tahe ja oskus vastu hakkamata saavutada oma eesmärk - allutada õpilane neile rumalatele keskaegsetele aumõistetele? Ookeani taga mõistis Leach, milline jamps on olla viisakas, järeleandlik, tähelepanelik, ettenägelik ja heatahtlik. Elu oli õpetanud teda lööma maaslamajat, tõukama ära naabrit, saavutama jõuga oma. Elu on karm, aga see vanamees korrutas lapsepõlvest peale karate ja teiste Budo-kunstide puhtusest, mingitest keskaegsetest naiivsustest. Ta polnudki ilmselt millestki elus aru saanud… Leach rüüpas veel lonksu kanget, kõrvetavat jooki. Mõtted ei lasknud keskenduda, kuid miski kasvas tema teadvuses ja lähenes nagu koletis lapsepõlve unenäos. „Surm!“ mõistis selgelt Leach, tema ideede, kavatsuste, plaanide surm. Uues raevuhoos viskus ta toolilt, kurku tõusis klomp, hingamine muutus raskeks, pealevajuv iiveldus haaras Makoto peast jalgadeni, pea pööritas, silme ees keerlesid ringid…
…Tugev löök, mis algas tema rinnakorvi vasakust poolest, läbistas teda nagu koletu keskaegne kidadega oda. Makoto paiskus vastu seina, lauale kukkunud pokaal purunes kõlisedes ja jõuetute sõrmedega siledat seina kriipides vajus ta pikkamööda hinnalisele pehmele vaibale…
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.