THUG - KÄGISTAJA
John Gilbey “Secret Fighting Arts of the World”
Lahkunud Benaresi rusikavõitlejatest, suundusin ma lõunasse, Hyderabadi. Ma tahtsin kohtuda Surbul Kormiga, kes kuulduste järgi oli kunagi edukas thug ja tegeles kägistamisega. Thugide vastu hakkasin ma huvi tundma palju aastaid tagasi ja oletasin, et kui inglased sellele 1830. aastal polkovnik Slimane juhtimisel lõppu tegid, on vaevalt midagi säilinud tänapäevani. Kuid mõned asjad surevad raskesti. Selgus et Surbul Kormi on ekspert thugide küsimuses.
Nooni ülikooli hollandlasest keemiaprofessor J. Blewming (kes on kirjutanud suurepäraseid töid kontariididest) esitles mind Kormile, kuna viimase poeg oli professori üliõpilane.
Kormi oli inetu välimusega mees. Usun, et ma pole ilgemat inimest näinud. Kuid tema hääl oli pehme ja tuli tema silmis leebus, kui ta rääkis mulle thugidest. See oli ühel õhtul 1952. aastal, tema majas, Blewming tõlkis, rohkem polnud kedagi. Kormi rääkis oma pehme, tuhmi häälega. Ta ütles järgmist:
- On erinevad arvamused sellest, kuidas thugid tekkisid. Mina, nagu enamik minu esivanemaid, usun, et hävitav jõud maailmas ei suutnud võidelda Loova jõuga, mis pidevalt suureneb elavate inimeste juures. Seetõttu pöördus Hävitav jõud abipalvega Musta Ema - jumalanna Kali poole. Kali demonstreeris riideribaga kägistamise meetodit, et tema järgijad saaksid oma ohvreid teise ilma saata. Idee oli tapmises verevalamiseta, kuna veri kutsub veritasule. Meid sai aastatega ikka rohkem. Mõned thugid muutusid rahvuskangelasteks. Näiteks Nizam-ud-Din, kes päästis Dehli 1303. aastal põhjapoolsetest vallutajatest oma üleloomulike võimete abil.
- Minu isa oli thug. Kui ma olin 12-aastane, pühendas ta mind asjasse, andes mulle allaneelamiseks tüki suureteralist suhkrut , mida me nimetame “ghur”. “Ghur”- see on kõik. Pärast selle sissevõtmist muutub kogu inimese loomus. Neelanud “ghuri” võisin ma teha oma eluga, mida tahes, ma võisin valida suvalise elukutse, kuid ma ei saanud lakata olemast thug. Samal ajal andsin ma truudusevande Kalile ja sain “rhu-mali” (kollase 36 tolli pikkuse ja ühe tolli laiuse siidlindi). Isa rääkis mulle, et thug olla on keelatud, nii saab alati olema ja seetõttu tuleb rangelt saladust hoida. Minu eluajal sai sellest teada alla kuue inimese, aga ma olen praegu 68-aastane. See, et minu poeg rääkis sellest professor Blewmingule, on suur ettevaatamatus. Kui see kõik juhtus, mõtlesin ma põhjalikult järele ja otsustasin, et kui ma annan intervjuu mr. Gilbyle (st. autorile), siis selgitab see thugide tegevust Läänele. Selles suhtes on palju väärarvamusi. Näiteks pole me kunagi valanud verd, pole tapnud lapsi ega üldse tapnud põhjuseta. Mõnikord võis küll tulemuseks olla surm, aga esialgne siht oli majanduslik kasu. Mida palus Kali oli see, et kui me tapsime, siis me kägistasime valamata verd.
Thuge on praegu väga vähe. Tõenäoliselt on praegu (s.o. 1952) kogu Indias alla 12 inimese. Tsivilisatsioon hävitab meid. Kes teab, võib-olla järgmises põlvkonnas thuge enam pole. Minu pojast ei saa kunagi thugi, ma ei luba seda. Ja kui aus olla, siis pole tal ka selleks annet.
Ma nimetasin (selle vastuse) “intervjuuks”. Nagu ütles Winston Churchill on see “terminoloogiline ebatäpsus”., sest see pole intervjuu, kuna ma ei luba esitada küsimusi. Nimetage seda kuidas tahate, aga saab olema ainult nii. Eriti ei sega see teid, kuna loodan, et te saate vastuse enamikule küsimustele, kui te neid esitaksite.
Näiteks - olen ma kedagi tapnud? Te peate teadma, et olla thug - see pole teoreetiline targutamine. See on kõige realistlikuma spordi praktilisus. Muidugi ma tapsin! Aga peamiselt siis, kui ma olin noor ja vajasin raha. Praegu olen ma elus end hästi sisse seadnud ja võin jätta oma “rhu-mali” koju.
Räägin teile ühe loo. See oli kõigest 10 aastat tagasi. Ma kohtasin mitu korda juhuslikult noort edukat advokaati. Ta ei meeldinud mulle. Tema hingeõhk oli naiselik. Ta oli rikas, tema ümber tiirlesid naised, ta ei meeldinud mulle. Niisiis, ma otsustasin ta kõrvaldada. Kutsusin ta oma majja, ei mitte sellesse siin, olin siis vaesem. Ta tuli, me sõime, jõime,
vestlesime. Kui mulle tundus, et jook hakkas talle mõjuma, nihkusin talle lähemale. Sel ajal väljus ta kergelt kõikudes toast, et loomulikke vajadusi rahuldada. Ma ootasin teda, kobades taskus “rhu-mali”.
Siis juhtus kõige ootamatum. Äkki kisti mind tagasi, ja ma tundsin, et keegi kägistab mind. Pingutasin oma kaelalihaseid, mis thugidel on alati tugevalt arenenud ja sööstsin kõrvale. Minu vastane kaotas tasakaalu ja mul tekkis võimalus teda jalaga lüüa. See oli toosama advokaat. Võtnud taskust rhu-mali, sain sisse esimese heitega, liikusin selja taha ja pärast mõningaid kramplikke liigutusi läks ta ära. See oli kokkusattumus. Hiljem, meenutades, ajas kogu lugu mulle suure hirmu peale. Muidugi oli ta thug, samade kavatsustega nagu minagi. Pidin olema tänulik sellele, et ta oli noor ja kogenematu. Sest kui thug-ekspert haarab teid oma rhu-maliga kaelast, siis on - nagu ameeriklased ütlevad - eesriie!
Siis Kormi tõusis ja läks kirjutuslaua juurde. Tõmmanud lahti ülemise sahtli, võttis ta välja kaks pikka siidilinti. Tagasi tulnud, andis ta need mulle vaatamiseks. Üks rhu-mal on standardne, mida thugid kasutasid sajandeid, teine minu modifikatsioon. Pange tähele, minu oma on niisamasugune, aga sisselõigetega. Tänu sellele lõikab see paremini kaela. Aga mõned kaelad on nii lihaselised, et on vaja kasutada iga eelist. Ainult üks kord kohtasin ma kaela, mida ma ei suutnud kägistada. Ta oli tõenäoliselt maadleja. Kuidas ma ka ei püüdnud, ikka ei suutnud ma teda kägistada, samal ajal pidin kogu aeg vältima tema suuri käsi. Aga on vaja reageerida paindlikult - võtsin kivi ja lõin teda pähe. See lülitas ta välja ja alles siis õnnestus ta lõpuni ära kägistada.
Seejärel näitas Kormi, kuidas ta heidab rhu-mali ümber kaela eest, küljelt ja seljatagant. Pole vist vaja rääkida, et kõige parem on kägistada selja tagant. Aga Kormi tegutses igast asendist silmusega nagu välk. Silmuse vältimiseks oleks tulnud olla väga kiire. Selja tagant (lähenedes) hoiab Kormi rhu-mali keskelt ja hiilib tasakesi. Heites (rhu-mali) vasaku käega parema õla juurest vastase kaela paremale küljele, püüab ta lindi lendava otsa vastase kaela vasakul pool, tehes nii ristikägistamise tagant.. Kui ohver seisab, toetab ta samal ajal põlve selle nimme kohta ja rebides pead ja õlgu tagasi, murrab selgroo. See aga on juba liigne (nagu kõik muu poleks! R.R.), ja lugejal soovitatakse seda teha vaid siis kui elu on hädaohus. (Ei tea kelle elu?)
Kormi lõpetas demonstratsiooni, öeldes, et ma võin kasutada kõike, mida ta ütles, aga ma ei tohi mainida tema nime ega asukohta, kuni ta on elus. Aga kuna ta suri möödunud (1961.) aasta oktoobris, võisin esitada faktilised andmed sellest surmava, aga sureva kunsti meistrist.
Tõlkinud: Rein Randlane
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.