SISSEJUHATUS
Ma olen paljude aastate vältel praktiseerinud minu poolt NI TEN ICHI RYU’ks nimetatud Tee Strateegiat ja püüan nüüd esmakordselt esitada oma kogemusi kirjalikult.[1]
Kanei kahekümnenda aasta (1645) kümnenda kuu esimesel kümnel päeval tõusin ma Iwato mäele Higos Kyushul, et paluda Taevast[2].
Ma tahan palvetada Kannonile[3] ja painutada põlved Buddha ees. Ma olen Shinmen Musashi-no-Kami Fujiwara-no-Genshin, sõjamees Harima provintsist. Ma olen kuuekümne ühe aastane[4]. Varasest noorusest on mu süda kuulunud Võitluse Teele. Kolmeteistkümneaastasena astusin ma oma esimesse võitlusesse ja võitsin kellegi Arima Kihei, shintoistliku pühamu juures asuva strateegiakooli järgija. Kui ma sain kuueteistkümneseks, võitsin veel üht andeka võitleja Tadashima Akyiama. Kahekümne ühe aastasena läksin ma pealinna ja võitlesin seal mitmete mõõgameistritega kordagi kaotamata. Edasi käisin ma provintsist provintsi, võitlesin erinevate koolkondade võitlejatega ja võitsin neid kõiki. Minu elu sellel perioodil - kuueteistkümnendast kahekümne üheksanda eluaastani - pidasin ma üle kahekümne tõsise võitluse.
Kui ma sain kolmekümneaastaseks, vaatasin oma minevikku ja mõistsin, et võitude eest pole ma mingil määral tänu võlgu Strateegiale. Võib-olla oli minu võitlejatalent lihtsalt Taeva kingitus. Võib-olla olid teiste koolkondade õpetused ebatäiuslikud. Kuidas asi ka polnud, vaatamata ilmsetele edusammudele võitluse alal ma ei rahunenud ja jätkasin treenimist hommikust õhtuni, püüdes leida edu saladust. Viiekümneaastasena jõudsin ma Strateegia Tee mõistmisele.
Sellest alates elan ma järgimata mingeid erilisi reegleid. Mõistes Võitluse Teed, praktiseerin ma erinevates kunstides ja ameteis, kuid keeldusin kõikjal õpetajate abist.[5]
Selle raamatu kirjutamisel ei kasuta ma Buddha ega Konfutsiuse õpetusi, vanu sõjakroonikaid ega taktikaõpikuid. Ma võtan kätte pintsli, et selgitada Ichi kooli tõelist vaimu, nii nagu see on peegeldunud Taeva Tees ja Kannoni hinges[6].
Praegu on kümnenda kuu kümnenda päeva öö, tiigri tund.[7]
[1] Hieroglüüfil ’tee’ on kaks tähendust: ’michi’ ja ’do’ - hiina ’tao’ ekvivalent. Do hõlmab kogu sõjamehe elu, viitab tema kiindumusele mõõgasse ja määrab reavõitleja asukoha Tokugawa konfutsianistlikult värvikas bürokraatia süsteemis. Laiemalt mõistetakse do’d kui kosmose teed. See pole ainult eetiliste normide kompleks kunstnikule või mungale, vaid teed näitavad Jumala jäljed. ’Strateegia’ - ’heiho’ - on samuti hiina päritolu sõna. ’Hei’ tähendab sõjameest, ’ho’ meetodit, vormi. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
[2] ’Ten’ - ’Taevas’ tähendab shintoismi. Hieroglüüf ’shinto’ koosneb kahest märgist: ’Jumal, vaim’ ja ’michi’ - ’tee’. Shinto on jaapanlaste iidne religioon. Selles austatakse imperaatorliku perekonna esivanemaid, samuti eksisteerib hulk mitmesuguseid pühakuid ja jumalusi, kes kaitsevad ameteid, materjale ja tootmisprotsesse.
[3] Halastuse jumal budismis.
[4] Miyamoto Musashi elas aastatel 1584-1645.
[5] Muromachi perioodil (1336-1573) olid igasuguste kunstide jaoks kehtestatud reeglid ehk raamid - tiitlite süsteemid, litsentsid, vanuselised hierarhiad. Tokugawa perioodil (1603-1868) muutusid kaanonid veelgi rangemaks. Musashi uuris hoolega erinevate võitluskoolid, kunsti- ja käsitöökoolide reegleid, kuid pärast selguse saamist loobus traditsioonilisest süsteemist. Meister lõpetab Tühjuse Raamatu järgmiselt: „Sa jõuad asjade mõistmiseni laias perspektiivis ja valides Teeks Tühjuse, mõistad Teed kui Tühjust.“
[6] ’Sin’ või ’kokoro’ tõlgitakse kui ’süda’, ’hing’, ’vaim’. Seda hieroglüüfi võib mõtestada ka kui ’tunnet’, ’maneeri’. Jaapani vanasõna ütleb: „Mõõk on samurai hing.“
[7] Kuud, aastad ja tunnid esitab Musashi vana hiina sodiaagi süsteemis. Tiigri tund on kell 3-5 hommikul. Tõenäoliselt on tegemist 1643. aasta oktoobrikuuga, s.o. 10. oktoobri hommikuga.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.
Ma olen paljude aastate vältel praktiseerinud minu poolt NI TEN ICHI RYU’ks nimetatud Tee Strateegiat ja püüan nüüd esmakordselt esitada oma kogemusi kirjalikult.[1]
Kanei kahekümnenda aasta (1645) kümnenda kuu esimesel kümnel päeval tõusin ma Iwato mäele Higos Kyushul, et paluda Taevast[2].
Ma tahan palvetada Kannonile[3] ja painutada põlved Buddha ees. Ma olen Shinmen Musashi-no-Kami Fujiwara-no-Genshin, sõjamees Harima provintsist. Ma olen kuuekümne ühe aastane[4]. Varasest noorusest on mu süda kuulunud Võitluse Teele. Kolmeteistkümneaastasena astusin ma oma esimesse võitlusesse ja võitsin kellegi Arima Kihei, shintoistliku pühamu juures asuva strateegiakooli järgija. Kui ma sain kuueteistkümneseks, võitsin veel üht andeka võitleja Tadashima Akyiama. Kahekümne ühe aastasena läksin ma pealinna ja võitlesin seal mitmete mõõgameistritega kordagi kaotamata. Edasi käisin ma provintsist provintsi, võitlesin erinevate koolkondade võitlejatega ja võitsin neid kõiki. Minu elu sellel perioodil - kuueteistkümnendast kahekümne üheksanda eluaastani - pidasin ma üle kahekümne tõsise võitluse.
Kui ma sain kolmekümneaastaseks, vaatasin oma minevikku ja mõistsin, et võitude eest pole ma mingil määral tänu võlgu Strateegiale. Võib-olla oli minu võitlejatalent lihtsalt Taeva kingitus. Võib-olla olid teiste koolkondade õpetused ebatäiuslikud. Kuidas asi ka polnud, vaatamata ilmsetele edusammudele võitluse alal ma ei rahunenud ja jätkasin treenimist hommikust õhtuni, püüdes leida edu saladust. Viiekümneaastasena jõudsin ma Strateegia Tee mõistmisele.
Sellest alates elan ma järgimata mingeid erilisi reegleid. Mõistes Võitluse Teed, praktiseerin ma erinevates kunstides ja ameteis, kuid keeldusin kõikjal õpetajate abist.[5]
Selle raamatu kirjutamisel ei kasuta ma Buddha ega Konfutsiuse õpetusi, vanu sõjakroonikaid ega taktikaõpikuid. Ma võtan kätte pintsli, et selgitada Ichi kooli tõelist vaimu, nii nagu see on peegeldunud Taeva Tees ja Kannoni hinges[6].
Praegu on kümnenda kuu kümnenda päeva öö, tiigri tund.[7]
[1] Hieroglüüfil ’tee’ on kaks tähendust: ’michi’ ja ’do’ - hiina ’tao’ ekvivalent. Do hõlmab kogu sõjamehe elu, viitab tema kiindumusele mõõgasse ja määrab reavõitleja asukoha Tokugawa konfutsianistlikult värvikas bürokraatia süsteemis. Laiemalt mõistetakse do’d kui kosmose teed. See pole ainult eetiliste normide kompleks kunstnikule või mungale, vaid teed näitavad Jumala jäljed. ’Strateegia’ - ’heiho’ - on samuti hiina päritolu sõna. ’Hei’ tähendab sõjameest, ’ho’ meetodit, vormi. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
[2] ’Ten’ - ’Taevas’ tähendab shintoismi. Hieroglüüf ’shinto’ koosneb kahest märgist: ’Jumal, vaim’ ja ’michi’ - ’tee’. Shinto on jaapanlaste iidne religioon. Selles austatakse imperaatorliku perekonna esivanemaid, samuti eksisteerib hulk mitmesuguseid pühakuid ja jumalusi, kes kaitsevad ameteid, materjale ja tootmisprotsesse.
[3] Halastuse jumal budismis.
[4] Miyamoto Musashi elas aastatel 1584-1645.
[5] Muromachi perioodil (1336-1573) olid igasuguste kunstide jaoks kehtestatud reeglid ehk raamid - tiitlite süsteemid, litsentsid, vanuselised hierarhiad. Tokugawa perioodil (1603-1868) muutusid kaanonid veelgi rangemaks. Musashi uuris hoolega erinevate võitluskoolid, kunsti- ja käsitöökoolide reegleid, kuid pärast selguse saamist loobus traditsioonilisest süsteemist. Meister lõpetab Tühjuse Raamatu järgmiselt: „Sa jõuad asjade mõistmiseni laias perspektiivis ja valides Teeks Tühjuse, mõistad Teed kui Tühjust.“
[6] ’Sin’ või ’kokoro’ tõlgitakse kui ’süda’, ’hing’, ’vaim’. Seda hieroglüüfi võib mõtestada ka kui ’tunnet’, ’maneeri’. Jaapani vanasõna ütleb: „Mõõk on samurai hing.“
[7] Kuud, aastad ja tunnid esitab Musashi vana hiina sodiaagi süsteemis. Tiigri tund on kell 3-5 hommikul. Tõenäoliselt on tegemist 1643. aasta oktoobrikuuga, s.o. 10. oktoobri hommikuga.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.