Miks ta ikkagi uppus?
Sellest on tehtud kümneid filme, kirjutatud sadu raamatuid, tuhandeid artikleid, aga siiani on õhus küsimus MIKS? Järgnev on mõningane fantaasia põhjuste-seoste-oletuste kohta. Kes soovib võib seda uskuda, kes ei soovi, ei pea seda uskuma.
1898. a. ilmus Morgan Robertsoni romaan “Tühisus”, milles räägiti ülisuurest transatlantilisest lainerist “Titaan”. Uppumatuks peetud luksuslaev, millel sooritasid üle Atlandi reisi rikkad ja ilusad, põrkas kokku jäämäega külmal aprilliööl ja uppus viies märga hauda ligikaudu 2000 reisijat.
M. Robertson oli mõnes mõttes omapärane kirjanik. Ta oli endine meremees, kelle kodugi oli sisustatud nagu laevakajut. Aga veelgi omapärasem oli see, et oma romaanideks sai ta innustust kummalisel moel. Nimelt lebas ta päevi ja nädalaid oma kodus-kajutis poolteadvusetus olekus. Ei tea kas seda põhjustasid suured kogused tervisjooke, mida ta endise meremehena pruukis või kanged rohud, aga ärgates oli tal peas järjekordse romaani sisu, käik, tegelased jne. Tal jäi üle vaid kõik paberile panna. Nii valmis romaan “Tühisus”…
Möödus 14 aastat. Vastavalt valitsuse ametlikule teadaandele toimus kompanii “White Star” aurikuga “Titanic” merenduse ajaloos enneolematu katastroof. Oma esimesel reisil, mis algas 11 aprillil 1912 põrkas laev kokku jäämäega ja uppus. Hukkus 1517 inimest. Inglased olid vapustatud- kõik, millest oli kirjutanud M. Robertson, osutus tõeks. Seda pisiasjadeni. Sarnasus oli isegi nimedes - “Titaan” - “Titanic”. Võrdleme Robertsoni laeva tegelikult hukkunuga. Pikkus - “Titaan” -260m, “Titanic” 268m, veeväljasurve “Titaan” 66000t, “Titanic” 70000t, võimsus “Titaan” 50 000 hj, “Titanic” 55 000 hj, sarnasus oli ka laevade max kiirustes, mõlemal 25 sõlme. Mõlemal laeval oli 4-korstnat ja 3 sõukruvi, kokku langesid ka katastroofide ajad, põhjused ja kohad. Nagu “Titaanil” nii sõitsid ka “Titanicul” kõrgklasside esindajad, mõlemal oli puudus päästepaatidest. Kokkusattumuste ja sarnasuste hulk sunnib pidama M. Robertsoni romaani prohvetlikuks…
On kindlaks tehtud, et laeva projekteerijatel polnud aimugi romaani olemasolust. Võib-olla sai laeva projekteerija tahtmatult mõjutust infoväljast, mis lähtus aastate eest M. Robertsonist? Oletame korraks, et seda infot oli küllaldaselt laeva projekteerimiseks ja “Titanic” ehitati valmis. Sellest hetkest lõppes projekteerija vastutus laeva saatuse eest ja see läks kogenud kapteni Edward Smithi kätte, kes samuti polnud Robertsoni romaani lugenud. Sellest hoolimata mängiti laevahuku stsenaarium “Titaani” järgi täielikult ära…
Siin peaksime meenutama, et inimene pole ainus mõtlev olevus Maal. Toimunud sündmuste ahel viitab sellele, et nii kirjanik, projekteerija kui kapten olid ühe ja sama informatiivse-mõtleva olemuse-välja mõju all.
Loeme, mida kirjutab R. Timofejev artiklis “Vaaraode needus”. Veidi enne saatuslikku kokkupõrget käitus kapten kummaliselt - arusaamatul põhjusel ei pidanud ta kinni etteantud kursist, laev liikus suurendatud kiirusega (praegu teame, et ta soovis saada “Sinist linti” kiireima Atlandi ületamise eest). Hoiatusele võimalikust jäämägede ohust ta ei reageerinud, pärast kokkupõrget anti hädasignaal lubamatu hilinemisega. Suure hilinemisega teatati ka reisijatele ja meeskonnale hädaohust… Mis juhtus kapten Smithiga? Võib-olla oli ta ettevaatamatu ja häiris Egiptuse muumia rahu soovides heita pilk viimast surnuteriigis kaitsvatele pühadele amulettidele?
Tõepoolest - “Titanicu” pardal oli vaarao Amenothep IV aegse ennustaja muumia, mida selle hinnalisuse tõttu ei paigutatud trümmi, vaid kapteni sillale…
Ajaloolise tõe huvides lisame veel, et juba 1892a. s.o. kuus aastat enne M. Robertsoni romaani ilmumist kirjutas Londoni kirjastaja T. Stead, kes muide oli spiritismihuviline, jutustuse, milles kirjeldas, kuidas võimas laev hukub Põhjameres, sajad inimesed upuvad jäises vees. Selles jutus nägi T. Stead ette tema enda hukkumise selle laeva reisijana…Saatuse iroonia tahtel kutsus president Taft teda isiklikult “Titanicu” reisijaks. Ja kui stjuuard aitas talle päästevesti selga, ei lakanud ta - 64a. skeptik pahandamast ja kordamast, et kõik see on jama ja lollus, unustades, et 20a. tagasi ennustas iseendale surma laevahukus. (“Titanicu” filmis see kollase vestiga vanamees, kes jooksis mööda koridori ja prõmmis rusikatega kajutite ustele. R.R.)
…Aga miks ta ikkagi uppus? 1960a. kirjutas Virginia Ülikooli psühhiaatria professor dr. Jan Stevenson Carlson: see kõik võib olla juhuslik, aga võib ka olla seotud E.Cayce “akashaga”.(Mis on E.Cayce akasha, selleks loe minu artiklit E.Caycest “Ameerika magav prohvet”).
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.