Meister ja müüt
V. Ljalko, V. Titov
“Ma ei õpeta teile võtteid,
ma annan teile vaimuseisundi.
Võtted te mõtlete ise.”
Bodhidharma
Situatsioon nr. 1
Tatamil hõljub lumivalges kimonos neiu ja teeb kätega kramplikke-kummalisi liigutusi. Tal on must vöö, ta on karatemeister. Kas tõesti suudab see habras olevus viia ühe löögiga rivist (või kasvõi tasakaalust!) välja tugeva mehe? Aga seal on hiina wushu hüpik-akrobaat, kes vaevata keerutab saltosid ette, taha ja kõrvale, vehib õhus jalgadega nagu tuuleveski! Võib-olla tema suudab mõne sekundiga määrida seintele laiali kolm kaigastega (pesapalli keppidega!) purjus huligaani?…Või see taekwondo harrastaja, kes äsja just lõhkus terve kuupmeetri kuivi laudu ja nüüd asus katusekivide kallale? Kas see on sõjamees? Väga huvitav! Ehk on sõjamehed need kaks polsterdatud käte ja jalgadega gladiaatorit, üleni armides, kes külvavad üksteist üle löökide rahega?
Situatsioon nr. 2
Pannud klaasi lauale, märkas vanemapoolne härra (nimetame teda lihtsuse mõttes X-ks), kuidas tema lauale lähenesid kolm mitteformaalse jõustruktuuri esindajat. Tõsi, hr. X oli ise ka teatud mõttes mitteformaal ja veetnud viimased 6 aastat tudeerides praktilist õigusteadust väiksemas eraldatud ruumis. Nüüd seisid tema ees kolm tugevat sportlikku noormeest. Ühel neist oli käes püstol, kaks teist hoidsid käes teravaid lõikeriistu. Kuid nad tulid teda ainult hirmutama, kohta kätte näitama. Härra X-l oli elu kujundanud välja aga hoopis teised harjumused. Ta tõusis sõnatult, astus sammu ettepoole ja võtnud ettevaatlikult laualt pudeli (seal oli peaaegu pool jooki alles), lõi selle esimese ambaali pähe puruks. Kättejäänud pudelikaelaga pühkis ta peast silma ja nina teisel, kolmandale torkas “rosetti” nagu kinžalli kõhtu. See kõik võttis aega paar-kolm hetke. Tulemuseks oli kolm tõsiselt vigastatud abitut meest, kes alles äsja olid eufoorias oma jõust ja näilisest võimust. Igaüks neist eraldi võetuna oli tugevam, treenitum ja ka lihtsalt noorem kui nende võitja…
Dali seletussõnaraamatu järgi on meister inimene, kes on eriti asjatundlik ja osav oma erialal ja kes on ühtlasi (mis on mitte vähem tähtis) sellisena tunnustatud oma ametivendade poolt. Võitluskunsti meister on seega niisugune inimene, kes valdab täiuslikult üht või teist võitlusviisi (relvaga või ilma) ja kes on valmis igal hetkel, suvalises kohas astuma võitlusse elu ja surma peale (ükskõik kellega). Reaalses võitluses teotseb meister ettearvamatult ja külmavereliselt, saates oma vastased garanteeritult “igavestele jahimaadele”. Sõltuvalt asjaoludest võib meister piirduda kergemate kehavigastuste tekitamisega.
Meistrile pole takistuseks öine aeg, ebasobiv ümbrus, kallaletungi ootamatus, enese haiglane või kerges joobes olek, vastaste arvuline ülekaal, nende parem relvastus jne. Just nimelt meisterlikkus teeb inimese (oma erialal) sisemiselt vabaks.
Vanad meistrid ei kandnud märke “Vehklemise meistersportlane” või “Taekwondo must vöö”, tõelise võitluskunstimeistri tunnuseks pole tunnistused, märgid ega vöövärvid. Tema eraldusmärgiks on agoonias vastane.
Kuulus jaapani mõõgavõitleja Miyamoto Musashi (1584-1645) pidas 60 duelli elu ja surma peale, võttis osa viiest sõjast. Ta tappis oma esimese vastase duellil olles alles 13 aastaselt. Tema vastaseks oli samurai, kes oli osav mõõga ja oda võitluses. Kuid nooruk paiskas ta maha ja kui ta püüdis tõusta, purustas kepiga samurai pea. Astunud daimyo Ashikaga sõjaväkke, jäi ta ellu, kui verises lahingus hukkus 70 000 meest. (On mõeldud Sekigahara lahingut 20.10.1600, kus hilisem šogun Tokugawa saavutas suure võidu. Seda tänu hollandlastelt ära võetud kahuritele ja nende oskuslikule paigutusele Sekigahara jõe oru nõlvadele. Musashi põgenes koos Ashikaga väe riismetega, hiljem läks ta üle Tokugawa poolele ja tänu sellele säilitas oma positsioonid pärast Tokugawa šogunaadi kehtestamist.)
Meister Takeda Sokaku Minamotol oli hüüdnimi “Vana Jaapani viimane suur sõjamees”. Treeningusaalis instruktoritelt saadud teadmised viis ta täiuslikkuseni tõelistes, mitte millegagi piiratud võitlustes teiste meistritega, kes pidasid end märksa tugevamateks ja kogenumateks. Neid välja kutsudes, kasutas Takeda alati oma vaenlase lemmikrelva, nt. võitles ta odaga odameistri vastu, mõõgaga mõõgameistri vastu. Neid kohtumisi ei saa kuidagi nimetada sõbralikeks, ühe osavõtja surm oli tavaline nähe. 18 aastaga rändas Takeda Jaapani risti ja põiki läbi, võideldes iga enam-vähem tuntud meistriga, kes tema väljakutse vastu võttis. Mõnedel andmetel tappis ta oma elu jooksul duellil ligikaudu 50 inimest, lisaks sellele lugematul arvul kõikvõimalikke bandiite.
Nii on teada, et 1915. aasta suvel tungisid tollal 57-aastasele Takedale (kasv 150 cm, kaal 52 kg) kallale teetöölised. Sellele tööle värvati tol ajal Jaapanis peamiselt hulguseid, endisi kurjategijaid ja muid heidikuid. Nad olid julmad, agressiivsed, ilma kodu ja pereta, rändasid pidevalt ühest kohast teise, vaba aja saatsid mööda joomingutes ja kaklustes. Kui kokkupõrge algas, oli ründajaid poolsada ühe vastu (!!!), peale selle juba varustatud nugade, kangide, pootshaakide, kirkade ja labidatega. Alguses Takeda lihtsalt heitis ründajaid maha, aga kui käiku läksid noad, siis relvastus ta samuti labidaga, millega raius maha pead ja lahkas kõhu 10 bandiidil. Ülejäänud jooksid paanikas laiali. Niisugune on võitluskunsti meister! [Peab ütlema, et politsei kaitses ja varjas igati Takedat, see oli ka nende huvides - Takeda tegi seda, mida nad ise seaduskuulekatena ei saanud või ei tohtinud teha!]
Praegusel ajal on meie maal [Venemaal] palju võitlejaid-professionaale, kes on (või olid) mitmete erivägede - KGB, GRU, MVD jne. - ridades. Paljud neist on kümneid kordi olnud NSVL/SRÜ ja kaugvälismaa konfliktikolletes. Pole kahtlust, et need professionaalid, kes täitsid kõik neile pandud ülesanded ega muutunud seejuures invaliidideks, on tõelised elu ja surma meistrid. Aga oma meisterlikkuse saladusi ja veriste võitluste kirjeldusi nad vaevalt et soovivad kellegagi jagada.
Seda, mida vanasti nimetati “sõjamehe kunstiks”, peavad tänapäeval liiga paljud “mõrvari professionaalsuseks”. Seetõttu ei soovi praegu keegi avalikult kiidelda sedalaadi kangelastegudega. Vastavalt sellele, kuhu sa ka ei vaata, peetakse meistriteks igasuguseid “paabulinde”, kes uhkelt oma pead (ja saba) püsti upitavad. Hea on, kui need on sportlased, kes on läbinud kontaktsete võistluste “hakklihamasina”. Märksa sagedamini on n.ö. meistrid lihtsalt imitaatorid, kes on hästi ära lihvinud kümned formaalsed harjutused (katad!), õppinud kõrgele hüppama õhus jalgadega tõmmeldes või siis taovad kohutava kolinaga liikumatut kotti ning makiwarat. Kas pole tuttav vaatepilt! Nii et minnes suvalisse klubisse või treeningurühma, ärge küsige, millega seal tegeldakse. Paluge luba vaadata mõnda treeningut - tänapäeval pole oluline, mida tehakse, vaid kuidas seda tehakse. Vaadake treeningut - tehnikaid, kombinatsioone, katasid, kuulake sensei õpetusi. Ja siis otsustage, millega teil on tegemist: kas sõjalise võimlemisega, sportliku mängu või pikkades pükstes aeroobikaga. Või hoopis võitluskunstiga? Samas peaks teile selge olema küsimuse naiivsus - kust said treeningusaali võitluskunsti meistrid? Nad on kas siis eelmainitud vägedes või siis istuvad vanglas. Meie kurjategijakeskses riigis on viimane väga tõenäoline koht, kuhu satub meister pärast oma tehnika näitamist. Meie politsei (miilits) erineb oluliselt Takeda-aegsest.
Müüt täidab tsiviliseeritud inimese elus täiesti omalaadse koha. “Tänama” peame selle eest uut, tsiviliseeritud infovahetuse tüüpi, mis välistab keskmisstatistilise ühiskonnaliikme jaoks temasse igapäevaselt sisestatava info igasuguse kriitilise analüüsi. Vaevamata end dekadentliku küsimusega: “kellele ja milleks on seda vaja?”, püüame mõista, kuidas on müüdi ja reaalsuse suhe võitluskunstide valdkonnas.
Võitlus (või sõjaliste) kunstide müüt formeerus pärast Teist maailmasõda nn. vabas maailmas. Sisuliselt on see laialt tiražeeritud “aasia võitluskunstide” triumfaalne tulek arenenud maade füüsilise ja vaimse kultuuri turule, paljunäolise, kuid sisuliselt ühtse vooluna. Käesolevaks momendiks on see lugu lõppenud miljonite valgete, mustade ja muude karate, aikido, wushu, vietvodao, thekwondo, mua-thai jne. adeptide ilmumisega materiaalsel, nähtaval tasandil, aga samuti Lääne vastuse - kickboxingu ja full contacti genereerimisega ideede arengu tasandil Maa poolkerade vaimsete vektorite võistlemise (või soovitud lähenemise) protsessis.
Sellel pinnal võrsus võrse - uus “kangelane”, kellega Hollywood ja muud kinounelmate vabrikud murravad kinokülastajate, 3-aastaste ja vanemate südameid, kutsudes üles nendega identifitseeruma ja kaasa elama. Reaalse näitleja eluteest sai samuti selle müüdi osa - Bruce Lee, Jackie Chani, Silvester Stallone’i, Arnold Schwarzeneggeri, Jean Claude van Damme’i ja Chuck Norrise saatused on massiteadvuses nüüd lahutamatud nende tegelaste saatusest.
Selle tulemusena programmeeritakse tavakodanik järgmiselt - võitluskunsti meistriks võib saada igaüks, kes tahab. Näiteks, kes viitsib otsida õpetaja või hea õpiku, visalt treenida, progresseeruda tehnikas ja jõus, osaleda võistlustel, sooritada värviliste vööde eksamid. Pärast võib hakata hävitama kurikaelu ja kaitsma Head, või mis veel parem - hakata tegema filme. Ja kui mina, mõtleb tavakodanik, pole veel leidnud aega selleks, võib seda teha keegi teine soovija. Seejuures lähtutakse loomulikult Lääne ettekujutusest võitluskunsti meistrist - see on kõige kiirem ja tugevam, kõige tehnilisem ja tahtejõulisem, lühidalt öeldes, indiviid, kellel on kõige enam materiaalselt kinnitatud omadusi olemaks Lääne võitluskunsti müüdi järgi seda esindav isiksus.
See, mida massiteadvus meie maal samastab idamaiste võitlusviisidega, tuli Venemaale 90% Läänest, mitte Idast. Kõik need valged püksid ja mustad kuued värviliste paelakestega olid seal juba läbi nämmutatud ja kohandatud “keskmise inimese” vastuvõtutasemele. Meenutagem sellega seoses tuntud fraasi: “Idee väljus tänavatele ja võttis kohase kuju.” Võitluskunstide (nagu öeldud Läänes formeeritud) müüdi sisestamine 70ndate aastate nõukogude ühiskonda sarnanes gripiepideemiale (estraadietenduste, sadistlike anekdootide ja “XX sajandi piraatide” tüüpi löömafilmideni). Sellele järgnes võimude radikaalne vahelesegamine teatud paragrahvi näol kriminaalkoodeksis ja mõnede näidiskohtuprotsessidega, mis lõid temperatuuri alla, tehes haiguse varjatuks. Seejärel algas uus, 80ndate lõppu massilisuse hoog. Ja lõpuks saabus praegune, stabiilne-ebamäärane seisund.
Meie müüdi ainsaks silmariivavaks erinevuseks Lääne omast oli teatav solvumise varjund selle üle, et karate ei ole mõeldud välja Venemaal. See solvumine oli täiesti alusetu kasvõi seetõttu, et karate ei ole “mõeldud” välja üldsegi mitte Jaapanis (hieroglüüfi “kara te” teine, vanem tähendus on “hiina käsi”), see solvumine ei puudutanud spetsialiste, keda ühiskondlik arvamus huvitab harva, vaid juuresolevaid spordifunktsionääre ja kultuurikandjaid, kes tegelesid sõjalis-patriootilise temaatikaga. Nimelt nende seas kujunes emotsioonide või teaduslaadsete faktide alusel välja kaks seisukohta - esiteks: see jalgadega tõmblemine on meile põhimõtteliselt vastuvõtmatu (antropoloogia pole see, ilmastiku tingimused teised, riietus ei võimalda), teiseks: see jalgadega tõmblemine on Venemaal kogu aeg olemas olnud, ja ISEGI VAREM KUI HIINAS! Vastavalt sellele ilmus arvukalt artikleid, nagu “Luurajad ninjade vastu”, või siis anekdoodid - “paljakäsi mõõga vastu” jne.
See poleemika leidis aset vaadeldava müüdi sees, viimase postulaatide täielikul heakskiidul. Seejuures ammutati informatsioon eksootiliste võitlusviiside kohta mitte idamaistest algallikatest, vaid reklaami- ja metoodikaraamatutest nagu “Karate algajatele” või siis aeg-ajalt küllasõitvatelt “Lääne järgi kohanenud” moderniseeritud stiilide misjonäridelt. Seetõttu juurdus moonutatud (loe: tsiviliseeritud) ettekujutus võitlusmeisterlikkusest suurepäraselt meie maa massiteadvuses.
Praegu vaikitakse mitte ainult Läänes ja Venemaal, vaid ka Idas endas visalt faktist, et võitlusmeisterlikkus oli, on ja saab olema alati eliidi, väheste inimeste pärisosa. Stiili massiline populaarsus on selle degradatsiooni kindel tunnus. Uhke aksioom - iga slaavlane oli sõjamees - pole selle väitega vastuolus, meenutagem hiljutist nõukogude konstitutsiooni paragrahvi: “Kodumaa kaitsmine on iga kodaniku aukohus!” Traditsioonilises ühiskonnas sai katsumuste ajal igast mehest rahvaväelane, kuna alternatiivset teenistust nagu ka topeltkodakondsust see ühiskond ei võimaldanud.
Kuid professionaalne sõjamees - see on täiesti teine kategooria, teine eluviis, kvalitatiivselt teine võitlusvõime. Just nimelt nende hulgas kujunesid välja võitluskunsti meistrid, kes olid võimelised nägema selle vaimsust, eneserealisatsiooni kõrgusi, kes suutsid oma geniaalsusega viia võitluse kvalitatiivselt uuele tasemele. Kui ainult olid olemas vastavad lähteomadused - elujõud ja vaprus koos tarkuse ja loomupärase võimekusega. Võitluskunsti meisterliku mõistmise internatsionaalseks tunnuseks on selle sakraalse vaimse olemuse tunnustamine. Seejuures peab märkima, et “vaimsuse” all mõistetakse Läänes ja Idas täiesti erinevaid asju.
Kristuse-eelne Lääs, kelle paganlik vaim ärkas uuesti renessansi aegadel ja võidutseb praegu kogu tsiviliseeritud maailmas, püüdis ühendada roomlaste distsipliini, solidaarsuse ja truuduse (“relvaõiguse”) keltide ja germaanlaste meeletu raevukusega (berserkid, sõjamehed-loomad). Kinematograafias võidutsebki niisugune ideaal: suurepärane tehniline ettevalmistus, täpne planeerimine, positiivse kangelase rikkalik varustus pluss tema isiklik võime äratada endas võitluse otsustavas finaalis kiskja. Võitluses eneses realiseeritakse juba Epaminondese mainitud printsiip - jõudude kontsentratsioon otsustavas punktis. Oska valmistuda, jõud kokku võtta, paremini relvastuda, õigesti valida otsustav punkt ja edu on sulle tagatud.
Lääne inimestele on sport ainus mõistetav individuaalse ettevalmistuse viis. Traditsiooniline võitlusviis on neile nonsenss, see on teises, tsiviliseerimata mõõtmes. Juba Vanas-Kreekas mõisteti atleedi (mängude professionaalid olid juba siis olemas) ja sõjamehe tee erinevust. Viitame Plutarchosele: “Atleedi ja sõjamehe kehalised omadused ja eluviis on täiesti erinevad … atleedid arendavad ja säilitavad oma keha tugevust pika une, hea toitumuse, kindlate liikumiste ja rahuseisundiga, kuna see (keha) kannatab väiksemagi tasakaalu ja eluviisi muutumise tõttu; sõduri keha, vastupidi, peab olema kohanenud kõikvõimalike muutustega ja ootamatustega ning peab eelkõige kergelt taluma toidu ja une puudumist.”
Kaasaegne “kõrgete saavutuste sport” rebib atleedi veelgi rohkem välja reaalsusest, luues erilise kunstliku reaalsuse inimtegevuse uue ruumi materiaalse, nähtava-maapealse edu ümber. Spordi ideoloogiaks (selle vaimsusest ei maksa rääkida) on edu saavutamine igasuguse “seadusliku” hinnaga, mäng reeglite järgi. Reegliteta elus tunneb ka edukam atleet ennast ebakindlalt, seda mitte ainult tänavakakluses või sõjas. Jätnud jõu, innu ja hasardi spordi kunstlikku ja vaimsusetusse, aga ettearvatusse ja mõistetavasse ruumi, pöördub atleet tagasi reaalellu spordiliidrile omase enesekontrolli ja -kindluseta. Muidugi jäävad jõud ja vastupidavus, liigutuste koordinatsioon ja reaktsioonikiirus läänelikult ettevalmistatud inimesega. Aga nad kuidagi võõranduvad inimesest, muutudes võidu eest peetava võitluse materiaalseteks instrumentideks, mis kuluvad, riknevad ja kaovad. Praegu ei kutsu tsiviliseeritud inimestel vägivald oma keha kallal keemilise arsenaliga, kaasaegse meditsiini ja psühholoogia vahenditega esile ei imestust ega ka kahjutunnet. Idee küborgist - inimeset-robotist - on paljude teadvuses ja võimalik et realiseerub tasapisi mõnes salajases laboris.
Ida filosoofiale on võõras müüt lineaarsest progressist, vääramatust liikumisest helge tuleviku materiaalse heaolu ja vaimse komfordi poole kohutavast pimedast minevikust läbi ebatäiusliku oleviku. Selle iidne tarkus on aja tsüklilisus, pulseeriv Universum, mis pöördub tagasi oma lähtesse, võrdväärsete algprintsiipide (Yin ja Yang’i) kooseksisteerimine, mikrokosmose ja makrokosmose, isiksuse ja sootsiumi, orgaaniline ühtsus, peamine idee - tasakaal.
Hiinlaste mõttelaadi järgi (aga kogu kaug-ida kultuur tuleneb hiina kultuurist!) toob inimene Universumisse organiseeriva alguse (wen), mis vajab täienduseks-tasakaalustamiseks hävitamise kunsti (wushu). Selles paaris on võitluskunst mitte ainult sotsiaalsete, vaid ka kosmiliste protsesside regulatsiooni instrumendiks ja selle kõrgsaavutused on võrreldavad “tsiviilse” kultuuri, loomingu ja vaimsuse tippsaavutustega.
Ida kaldub vaimsustama iga inimtegevust, viies selle tähtsuse kosmiliseni. Igasugune meisterlikkus on püha - puusepa ja sepa, arsti ja arhitekti, väejuhi ja kulinaari, pillimehe ja kunstniku oma. Seetõttu ei ärata Hiinas, Jaapanis ja Koreas kelleski imestust fakt, et tegeldes võitluskunstiga (ja ainult sellega) võib saada pühakuks, väljuda inimlikkuse “mina” piiride taha. Võitmatuse saavutamine ida traditsiooni järgi ei tähenda kõigi vastaste hävitamist. Niisugune võit on ajutine, piiratud ega köida tarka. Liituda üheks maailmaloomuse Teega (dao), tajuda vastast kui iseenda osa, teha tema mõõk enda omaks - see on ideaalse sõjamehe ülesanne. Mõistagi poleks see ideaal pidanud vastu ühtegi põlvkonda, veel vähem oleks see saanud aastatuhandete pikkuse traditsiooni tuumaks, kui tal poleks olnud praktilist väärtust. “See, kes oskab võidelda, manipuleerib vastasega ega lase sellel endaga nii toimida” - see Sun Zu fraas väljendab wushu olemust, võimaldab mõista, miks võitleja füüsilist konditsiooni ja tehnilist meisterlikkust ei peetud võitluses edu tagatiseks. “Kui tugev võidab nõrgemat, kiire aeglasemat, siis on see looduslike võimete tulemus, mitte kunst. Kui aga vanake võidab mitut noort, pole see seletatav kiirustamisega.” Rääkides kaasaegses keeles - just eriline psüühika seisund võimaldab hallil patriarhil jääda kooli parimaks võitlejaks, ette aimata rünnakut juba selle kavatsuse formeerumise käigus, mängida ründajaga nagu kass hiirega, ennetades alati selle kavatsuse realiseerimist.
Kuid traditsioon pole ainult vaimsus, mis lööb õitsele selle igas uues kandjas, see on veel vorm kui teadmiste “varemsündinult” (sensei) järgijale edasiandmise viis. Vanadel aegadel Idas seisnes võitluskunsti õppimine soovis saada meistri sarnaseks, katses sisse elada, endas üht-teist muutes, ideaalse sõjamehe seisundisse. Seetõttu oleks tänapäevane küsimus - millise stiiliga te tegelete? - tollal lihtsalt arusaamatu.
Võitluskunsti koolid kui traditsiooni edasiandmise vormid tekkisid Hiinas, Koreas ja Jaapanis mitte väga ammu - XVI-XVII saj. -, aga ka siis polnud võitluse tehnika, taktika ja treeningumeetodid eriti tähtsaks teemaks: “Enne tõeline Inimene, seejärel tõelised teadmised.” Igasugune liigutus, võtete seeria või formaalne harjutus oli eelkõige inimese kasvatamise instrument. Läbi keeruliste tehnikate esilekutsutud assotsiatsioonide rea, muutuste filosoofilise mõtestamise, liigutuste selge, keskendunud läbielamise võrsusid pikkamööda uue teadvuse - meistri teadvuse alged.
Uued ajad oma sotsiaalsete vapustustega, uute ideede ja otseste sõjaliste interventsioonidega said ida võitluskunstidele raskeks katsumuseks. Hiina bokserite ülestõusu lüüasaamine kinnitas ilmekalt wushu elitaarset olemust, lääne okupantidega võrdselt võitlevat armeed ei suutnud meistrid luua. Kultuurirevolutsiooni repressioonid sundisid emigreeruma paljusid hiina spetsialiste ja viisid veel rohkemaid hauda…
Aga hädadest suurimaks osutus kaasaegne situatsioon, kus budo, wushu ja myo kunstidest said Kaug-Ida maade ekspordiartiklid, nende finantsilise sissetuleku allikad ja riikliku imidži osad. Kaasaegsed wushu, karate, thekwondo ja muude võitlusviiside sportlikud vormid on ida sõjakunsti traditsioonide kaotamine, mitte alalhoidmine. Leiab aset väliselt vaevumärgatav terminite sisu asendamine, nende esialgse mõtte vahetamine, mis täielikult väärastab nähtuse olemuse. Nii tekib võitluskunsti, inimvaimu hinnalisema ja unikaalseima liikumise asemele kahevõitlus-sport, lõbus, närvekõditav ja tervisele ohutu ajaveetmise moodus ühtedele ja raha teenimisvõimalus teistele.
See pööre toimub nagu iseenesest, vaevalt et keegi soovib lõhkuda omaenese traditsiooni. Väliselt on see propaganda, populariseerimine ja progress, aga need tapavad siira sõjamehe vaimu kindlalt ja eksimatult. Turule ilmusid stiilide modernsed variandid, astmete range hierarhiaga (mida traditsioonilistes stiilides kunagi polnud), kus olid kirjas kõik vajalikud tehnikad, tšempionaadid ja kohtunikutöö. Meenutagem taekwondo ilmumust, suuri investeeringuid sellesse ja propagandat, survet ROK-ile, et muuta see olümpiaalaks. (See on nüüd teoks saanud, Sidney olümpiamängude kavas oli juba taekwondo, s.o. WTF-i versioon (Lõuna-Korea), ITF-i (Põhja-Korea versioon) on thekwondo.) Meenutagem hiina sportlikku wushu’d selle gala-tšempionaatidega, kus esitatakse sadu iluvõimlemise sarnaseid formaalseid harjutusi. Meenutagem jaapani “ülivõimsaid” eksport-karate stiile, mille reeglitest on jäetud välja kõik elulised ja efektiivsed löögid. Võib palju muudki meenutada…
Näib, et Lääs võidab ideede võitluses, muutes selle harjumuslikult turuks, ostes ja prepareerides kasutamise lihtsustamise huvides välja tuhandeaastase vaimse impulsi. Kuid vastuvõetav väline vorm ei sisalda enam ida võitlusviiside sisemist olemust. Läänele pole see kultuuride kokkupuude midagi lisanud, kui mitte arvestada van Damme’iliku ristspagaati. On olemas muidugi ka valged budo spetsialistid, aga need on, kui võib nii öelda - kimäärid - inimesed, kes on vahetanud oma tavamaailmanägemise idamaise vastu, kasvanud kogu hingega võõrasse traditsiooni. Traditsioon ise ongi jäänud Itta, vaatamata igakülgsele riiklikule ja turumajanduslikule vastuseisule sellele. Inimesed vaatavad heameelega Hiina ja Hongkongi filme nende haavamatute ja ülipainduvate (nagu Chip ja Dale) kangelastega, mõistes, et see on ooperi (tänapäeval kinematograafiline) wushu. Tõeline meister aga kinos ei esine, ta töötab bussikonduktorina või söelao valvurina, ei püüdle miljoniliste honoraride ega sadade õpilaste poole, see pole tema vajaduste tase. Aga iga jõumees, isegi olümpiavõitja teab, et pole vaja seda vanakest puutuda, muidu võib juhtuda, et on, arusaamatu kuidas, väga valus ja hirmus.
Ja lõpuks peab mõistma, et tõeline ida võitluskunsti meisterlikkus jääb reeglina selle (idamaise) kultuuri inimestega, keda on vähe isegi sipelgapesale sarnanevas Idas. Need inimesed pole võimelised ideeliseks ekspansiooniks. [See pole nende eesmärgiks, mitte et nad sellega hakkama ei saaks, kui tahaksid nagu need o-senseid, dai-sifud ja maha-gurud, kes oma kaubakastidega Euroopa ja Ameerika üle ujutavad!)
Tõlkinud Rein Randlane
(Sulgudes tõlkija märkused)
Tähelepanelik lugeja pani vanade samuraide (Ljalko, Titovi) heietustes kindlasti tähele niisuguseid märksõnu nagu “meistri psühholoogiline seisund”, “jõudude mobiliseerimine otsustaval hetkel” jne. Neil kõigil on oma väga konkreetne sisu ja kontekst. Teada asi on tõik, et muude võrdsete võimaluste juures võidab võitluse see, kes on psühholoogiliselt stabiilsem. Selles “stabiilsuses” püüamegi (“mobiliseerimisoskuse” kõrval) selgusele jõuda. Klassikaline karate sisaldab spetsiaalse, koolkonniti, vooluti ja stiiliti erineva psühhotehnika treeningut, mis võimaldab võitlejal oma võimeid maksimaalselt tegeliku hädaohu korral realiseerida. Stressikindluse puudumine viib selleni, et saalis hiilgavalt demonstreeritud tehnika on reaalses võitluses osaliselt või täielikult blokeeritud. See, esmapilgul täiesti rakenduslik probleem võib olla üle kantud suvalisse elulisse situatsiooni, mis nõuab enesevalitsemist, tegutsemist ekstreemses situatsioonis võimete piiril seoses tõelise hädaohuga. Antud juhul on karate väärtus selles, et treeningu käigus omandab õpilane ühe või teise psühhotehnika, mis võimaldab tal säilitada efektiivse enesekontrolli ja tagab psühhofüsioloogiliste mehhanismide “töökindluse” riski tingimustes. Iga kooli psühhotehnika esoteerilisus ja salastatus põhjustas paljude “retseptide” ilmumuse selles vallas. Neist osa on praeguseks lahti mõtestatud. Järgnev jaotus on laenatud N. B. Tumar’ilt. (“Psihhotehnika stressoustoitshivosti v rukopashnoij shvatke”, 1989, lk. 128. N.B. Tumar, psühholoogiakandidaat, oli CABE - Sovetskaja Assotsiatsia Vostotshnõhh Edinoborstv - presiidiumi liige. CABE oli Nõukogude Liidu 80ndate aastate ida võitlusviiside üks juhtorganitest.)
1. Nn. “kaine lähenemine”. Võitleja teab oma võimeid, hindab objektiivselt vastast, šansse edule. Efektiivne jõudude pariteedi korral või kui on teada, et vaenlane on nõrgem. Eeldab võitlejal tugeva kõrgema närvitegevuse tüübi olemasolu.
2. Absoluutse (võidu)kindluse formeerumine Uhtomski dominandi põhimõttel. Võitleja jaoks lihtsalt ei eksisteeri ebaõnnestuvat võitluse kulgu ja järelikult ka sellega seotud elamusi. Ta on lõdvestatud, tegutseb enesekindlalt, naudinguga, vastase olemasolu ainult teravdab motoorseid reaktsioone. Siin peaks siiski hoiduma liigsest enesekindlusest.
3. Eelneva meetodi vastand - juba ette lepitakse ebaõnne ja võimaliku kaotusega. Seejuures lähevad negatiivsed emotsioonid ja pinge tahaplaanile. Võitleja püüab ainult teha, mida suudab, lootmata edu ja sellega seoses olevaid läbielamusi. Ja see, esmapilgul paradoksaalne stereotüüp võimaldab maksimaalselt kasutada olemasolevaid võimalusi ja võita. Kaotuse korral aga kaitseb võitlejat psühhotrauma eest.
4. India jooga psüühikaseisundite-mudelite kasutamine:
Raja-jooga - võitleja tahtepingutus ületab hirmu ja selle põhjustatud häired psühhofüsioloogiliste mehhanismide töös;
Bhakti-jooga - võitleja käitumist ja reaktsioone modifitseerib religioosne ekstaas (kamikadzed, suitsiiditerroristid jne., religioosne fanatism teeb võitlejast võõra tahte tööriista, erineb teadlikust eneseohverdusest);
Karma-jooga - kogu võitleja tähelepanu on keskendunud tegevusele kui niisugusele, puudutamata absoluutselt selle tagajärgi, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Need ei peegeldu teadvuses ega põhjusta tähelepanu kõrvalejuhtivaid elamusi. Kogu psüühika on haaratud efektiivse tegevuse probleemiga. See on üks kõige konstruktiivsemaid lähenemisi.
5. Daoismi ja chan-budismi psühhotehnika. Nendes on ühine püüd vaimu häirimatuse poole, mis tekib meditatsiooni resultaadina, kõrvalejäämisega kõigest, ka oma elamustest. Kaasahaaramatus elamustesse võimaldab suvalistes ekstreemsetes tingimustes säilitada psüühika stabiilse seisundi. Jaapani zen (chan-budismi transformatsioon) pöörab lisaks sellel suurt tähelepanu hara treeningule (hara-gei). Inimene, kellel on hara (hara no haruhito), reageerib terviklikult ja spontaanselt, toimib instinktiivse ratsionaalsusega, isegi kui ta tunneb hirmu. Hara formeerumise mehhanism on seotud teadvuse ja alateadvuse integratsiooniga ja käitumise juhtimise üleandmisega sel viisil integreeritud psüühikale, nüüd juba sõltumatult emotsioonidest.
6. “Preisi drilli” psühhotehnika. Karmi, mõttetu, kurnava ja monotoonse treeninguga (nagu praegu enamikes karate ja teistes võitluskunstide koolides!) kutsutakse võitlejas esile vaimuseisund, kus tema väline tegevuse ei sõltu absoluutselt sisemisest teadvusest - käsu jõud surub maha kõik muu. Nagu praktika näitab, pole see meetod töökindel, kuna teeb võitleja tuimaks, jäädes alla teadlikule distsipliinile. Ratsionaalseks momendiks on karate treeningute käigus kujunev tugev tahteline kontroll, mis võimaldab seda autoregulatsiooni meetodit kasutada kui enese käskudele allutamist.
7. Mõnikord on kasulik, eriti lootusetutes olukordades, tegutseda “ehk õnnestub” peale. Sel juhul on sisemiseks toeks lootus. Tugev psüühika väldib lootusetuse tunnet, selle alternatiiviks on väiksemgi edulootus, mis innustab võitlejat ja viib sageli võidule.
8. Desensitiseerimine. Selle primitiivseks vormiks, mis alandab elamuste teravust ja organismi reaktsiooni nendele, on alkoholijoove, kui meri on põlvini. Tuimestab vastuvõttu, häirib motoorikat, ei lase situatsiooni adekvaatselt hinnata. Drastiline näide sellest oli viikingite sõjameeste - berserkide - kärbseseene leotise joomine lahingu eel. See kaotas hirmu, kutsus esile raevu, suurendas reaktsiooni kiirust ja lihasjõudu. Tänapäeval tuleb kõne alla ainult psühhoteraapia meetoditega esile kutsutud desensitiseerimine. See on üles ehitatud ebasoovitavate tingreflektoorsete seoste kustumisele (s.t. kustutamisele).
9. Tugeva efekti annab hirmu väljatõrjumine veel tugevama emotsiooniga, nt. kohusetundega, vaenlase vihkamisega jne. Nii domineerib valdav emotsioon peaaju koores ja kaitseb psühhofüsioloogilisi mehhanisme hirmu häiriva toime eest
10. “Professionaali enesekindluse” aluseks on võitleja suur reaalne kogemus, kõrge ettevalmistuse tase. Ta teeb oma tavalist tööd, on kindel oma jõus ja loodab ainult enda peale. Niisuguse seisundi väljakujundamine nõuab aega, et teha raske lihtsaks, mis laabub kergelt ja kindlalt.
11. Isiksuse kõrgel arengutasemel võib võitleja mitte võidelda hirmuga, vaid isegi seda teadlikult kultiveerida, kuivõrd organismi energiaallikateks on emotsioonid, ka hirm kui üks tugevamaid. Juhtides hirmutunnet õigesti, reageerides selle ilmumisele eustressiga, saab võitleja omamoodi noradrenaliini dopingu, mis suurendab tema jõudu ja sellega koos võidušansse. Erinevalt adrenaliini stressi (distress) kahjulikust mõjust, on noradrenaliini stress (eustress) tervisele kasulik. Treeningul võib seda meetodit edukalt kasutada, kujutades ette reaalset hädaohtu ja reageerides sellele organismi jõudude - psüühiliste ja füüsiliste - mobiliseerimisega. Seda psühhotehnikate loetelu võiks jätkata väga pikalt.
Millist meetodit eelistada? See on igal konkreetsel juhul individuaalne, sõltudes harrastaja psüühilistest ja füüsilistest omadustest. Aga igal juhul peab see olema treeningu üks olulisemaid komponente, kui te olete sõjamees. Kui mitte, siis piisab teile suurtest kõrvadest, et lasta müüdil kenasti pähe jõuda, ja suurest suust, et seda (müüti) veel suuremaks puhuda. Nii üheks kui teiseks soovib teile edu.
R.R.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.