MAA RAAMAT
Strateegia on sõjamehe kunst. Komandörid peavad kehastama strateege, aga sõdurid tundma Teed. Praegu pole maailmas sõdureid, kes arusaadavalt mõistaksid Strateegia Teed. Maailmas eksisteerivad mitmesugused Teed. On Pääsemistee Buddha seadusest kinnipidamise läbi, on Konfutsiuse Tee, mis valitseb suvalise õpetuse Teed, ravimise Tee, poeetide õpetus vakka Teest, on tee Tee, vibulaskmise Tee, samuti paljude teiste kunstide ja oskuste Teed.[1]
Igaüks õpib seda, milleks tal on loomulik kalduvus. Räägitakse, et Sõjamehe Tee on Pintsli ja Mõõga Teede ühtesulamine,[2] ja igaüks, kes püüab seda mõista, peab saavutama küllaldase taseme mõlemal alal. Pole tähtis, kas inimesel on loomulikku annet nendes valdkondades, sest pidevalt harjutades suudab ta omandada vajalikud oskused ja edaspidi võtta vastu Strateegia Tee peamist ideed.
Sõjamehe Tee on otsustav, lõplik ja absoluutne surma vastuvõtmine, hoolikas aukoodeksi Bushido järgimine.[3]
Samurai peab järgima Sõjamehe Teed. Ma leian, et praegu paljud sellest ei hooli. Kes vastab praegu: „Mis on Sõjamehe Tee?”
Mitte keegi.
Sest inimeste südamed on suletud tõe ees.
Sõjamehe Tee all mõeldakse surma.
See tähendab alati suundumust hukule, valikut elu ja surma vahel, ja ei midagi enamat. See tähendab näha asju läbi; teada ja tunnetada eesmärki. Ütlus „Kui sured ja Sinu kavatsusi ei mõistetud, siis sured asjatult“ on vastik. Selles puudub otsustavus järgida ükskord valitud Teed. Igaüks, kes hoolitseb ainult enese eest, teoretiseerib, kandes peas vaid ühte soovi - ellu jääda. Kuid mõte sellest, et surm õnnetuses on kasutu surm, on iseenesest absurdne. Surmas pole häbi. Surm on kõige tähtsam asjaolu sõjamehe elus. Sõjamees elab harjununa mõttega võimalikust hukust ja soostununa sellega, mõeldes enesest kui surnust. Sulades üheks Sõjamehe Tee ideega, pead olema kindel, et suudad läbida elu nii, et igasugune ebaõnn muutub võimatuks ja täidad oma kohustuse nii nagu vaja.
Teener peab pidevalt muretsema oma isanda heaolu pärast, siis on ta vääriline vasall. Sajandite vältel on meie suguvõsas sündinud väärikad mehed, mälestused nende voorustest avaldavad meile tänaseni muljet. Need on meie esivanemad. Igaüks neist loobus kõhklemata oma ihu, veelgi enam, oma hinge päästmisest isanda heaks. Igaüks meie suguvõsast oli märkimisväärselt tark ja andekas saavutamaks professionaalsust igal alal. Milline rõõm on kasutada neid omadusi õilsatel eesmärkidel!
Peab siiski meeles pidama, et isegi alamast soost inimene võib osutuda õilishingeks, kui ta mõtiskleb ennastsalgavalt isanda heaolust. Vulgaarne on otsida praktilist tulu, kasutades oma professionaalseid teadmisi.
Ühed inimesed on võimelised ootamatuks valgustatuseks e. satoriks. Teised mõistavad halvasti situatsiooni ja jõuavad lahenduseni alles peale pikka läbimõtlemist. Inimeste võimed on erinevad. Siiski, kui Sa hoiad teadvuses Nelja Käsku, tõuseb Sinu teadvus kõrgemale isikliku heaolu eest hoolitsemisest, Sind hakkab juhtima madalatest huvidest sõltumatu tarkus. Paljud mõtlevad põhjalikult asjadest, planeerivad tulevikku, kuid tavaliselt on nende arvestuste eesmärgiks isikliku kasu saamine. Niisugune hukatuslik mõtteviis toob endaga kaasa hukatuslikud teod ja viib haletsusväärsete tulemusteni. Rumalatel on raske loobuda muretsemisest enda heaolu pärast.
Seepärast - kui alustad midagi, keskendu Neljale Käsule ja kõrvalda enesearmastus, siis on ebaõnn võimatu.
Ja need Neli Käsku on:
Ära hiline astuma Sõjamehe Teele.
Püüa olla kasulik oma peremehele.
Austa esivanemaid.
Tõuse kõrgemale isiklikust armastusest ja kannatustest - ela ja tegutse inimlikkuse heaks.
Pea meeles, et mitte ainult sõjamehed, vaid ka mungad, naised, talupojad ja isegi päris alamast soost inimesed on mõnikord valmis surema, et täita oma kohust või vältida häbi. See kõik pole aga see. Sõjamees erineb neist inimestest, sest Strateegia Tee õppimise aluseks on vastase alistamine. Püüdes võidule, ristates mõõku üksikvõitlejatega või osaledes massilistes lahinguis, toome me kuulsust mitte endale, vaid vürstile[4].
Eelöeldus on Strateegia voorus.
Strateegia Tee
Hiinas ja Jaapanis nimetatakse seda teed järgivaid sõdureid Strateegiameistriteks.
Praegu on ilmunud inimesi, kes end sama kõlavalt nimetavad, kuid põhiliselt on nad lihtsalt vehklejad. Iidsed templid Kashima ja Kantori said oma kunsti jumalate käest ja asutasid võitluskoolid, juhindudes jumalikest näpunäidetest.[5] Nende kasvandikud rändasid provintsist provintsi, õpetades inimesi.
Vanadel aegadel mainiti Strateegiat Kümne Ande ja Seitsme Kunsti hulgas kui heategevat praktikat. Strateegia oli kunst ja selle kasutamine ei piirdunud vehklemisega. Tõeline vehklemise mõte väljub kaugele võitlusvõtete valdamise raamidest.
Vaadelgem maailma. Me näeme, et loomingust saab sageli müügiobjekt. Inimesed näitavad üles leidlikkust, püüdes saada kiiret kasu, müües algstaadiumis omandatud saavutusi, moonutades seega nendega toimuvaid muutusi. Siia sobib analoogia pähkli ja pähklipuu õiega. Üle hinnates õit, vähendame me tahtmatult vilja osatähtsust. Strateegia Teele asuvad tihti inimesed, nii õpilased kui ka võitluskunsti õpetajad, keda vaevab püüe hämmastada ümbritsevaid oma meisterlikkuse säraga, kiideldes vehklemistehnika täiuslikkusega. Teisisõnu - nad püüavad kiirendada taime õitsemist, provotseerides viljumist, mis pole kellelegi jõukohane. Need inimesed arutlevad ühe või teise dojo[6] eelise üle, kuid tegelikult otsivad vaid omakasu. Keegi ütles omal ajal: „Ebaküps Strateegia on kurvastuse põhjus.“ Väga õige ütlus!
On neli Teed, mida mööda mehed oma elus võivad minna.
1 Esimene neist on Talupoja Tee. Kasutades põlluharimisriistu, kasvatab inimene tera- ja juurvilja kooskõlas aastaaegade vaheldumisega.
2 Teine on Kaupmehe Tee. Veinivalmistaja toodab puuviljadest ja marjadest vajalikke juuretisi ja neid segades hoiab alal oma eksisteerimist. Ta elab, müües oma töö vilju ja saades kasu. Selline on Kaupmehe Tee.
3 Kolmandat Teed mööda läheb õilis sõjamees, kandes oma varustust. Sõjamehe Tee on oma relva väärtuse omandamine. Aga kui aristokraat ei armasta Strateegiat, kuidas võib ta hinnata teraga toodavat kasu? Sõjamehel peab olema arenenud maitse.
4 Neljas on Kunstniku või Puusepa Tee.[7] Puusepp peab saama osavaks oma instrumentidega ümber käimisel. Ta kavandab ehituse plaani vastavate proportsioonidega, seejärel viib töö täide, juhindudes kavatsusest. Nii läheb puusepp läbi elu.
Niisugused on Neli Teed: Põllumehe, Kaupmehe, Aristokraadi ja Kunstniku Tee.
Puusepa Tee ja Strateegia Tee võrdlus
Võtame aluseks majad: Ülikute majad, Sõdurite majad, Neli Maja.[8]
Võtame vaatluse alla suguvõsa languse ja õitsengu, suguvõsa traditsioonid, maja stiili ja nime. Puusepal on tööks ehitise üldine plaan, temale sarnaselt on Strateegil võitluse plaan. Kui tahad õppida sõjakunsti (tööd), süvene sellesse raamatusse. Õpetaja on nõel, õpilane niit. Tähtis on pidev praktika. Õige puuseppade vanem peab teadma loodusseadusi, riigi ja suguvõsade seadusi. See on Vanema Tee.
Puuseppade vanem peab teadma templite ja tornide ehitamise teooriat, tundma paljude losside plaane. Ta jälgib hoone püstitamiseks vajalike inimeste värbamist. Puuseppade vanema Tee on sama, mis komandöri[9] Tee.
Ehitustöö alguses valib puusepp välja sobiva materjali. Sirged oksteta tüved, mis on ilusa väljanägemisega, kasutatakse lävedeks, vaheseinteks, usteks ja liikuvateks vaheseinteks[10].
Head puud, isegi sõlmilist ja okslikku, võib ehituses alati oskuslikult kasutada. Nõrk ja kõlbmatu puu läheb tellinguiks ja hiljem küttepuudeks.
Puuseppade vanem jagab töö tööliste vahel vastavalt nende võimetele. Ta annab ülesanded põrandapaigaldajatele, liikuvate vaheseinte, lävede ja lagede valmistajatele. Vähema oskusega töötajad lihvivad põrandatalasid või teevad muid abitöid. Kui vanem tunneb ja jaotab hästi oma inimesi, siis on tehtud töö hea. Vanem peab arvestama oma inimeste võimeid, mõistma tööliste häälestatust ja vajaduse korral neid ergutama. Samalaadsed on ka Strateegia Põhimõtted.
Strateegia Tee
Nagu sõjamees teritab ka puusepp oma tööriistad ise.[11]
Puusepp kannab tööriistu instrumendikastis kaasas ja töötab oma vanema juhtimise all. Ta tahub kirvega sambaid ja talasid, tasandab höövliga põrandalaudu, lõikab hoolikalt välja mustrit, poleerides seda niivõrd täiuslikult, kui lubab tema oskus. Selline on puusepa kunst. Kui puusepp omandab küllaldase vilumuse ja mõistmise detailide üksteisele vastavuses, võib temast saada vanem.
Puusepa saavutuseks on luua väikeseid templeid, kasutades lihtsaid tööriistu.[12]
Ta peab oskama valmistada kirjalaudu, paberlaternaid, köögilaudu ja pottide kaasi. Need on puusepa tööoskused. Sama kehtib ka sõduri suhtes. Igaüks peab selle üle sügavalt järele mõtlema. Puusepp peab hoolitsema selle eest, et tema ehitus ei vajuks viltu, et ühendused oleksid täpsed ning et töö oleks hästi planeeritud, kujutades ühte tervikut, mitte lihtsalt valmisdetailide kogumit. Kui tahad õppida Teed, mõtiskle sügavalt siin raamatus käsitletavate asjade üle. See on suur ja tähelepanu nõudev töö.
Viie Strateegia raamatu plaan
Strateegia Tee on minu poolt esitatud GO RIN NO SHO („Viie sfääri raamat“).[13]
See koosneb viiest erinevast raamatust, milles ma vaatan Tee erinevaid aspekte, mis haaravad Maa, Vee, Tule, Traditsiooni ja Tühjuse.[14]
Strateegia Tee sisu, lähtudes minu kooli Ichi vaadetest, avaldub Maa raamatus. Raske on mõista Tee tõelist mõtet ainuüksi vehklemise läbi. Püüa mõista kõige väiksemaid ja kõige suuremaid maiseid asju, võrdle väiksemaid sügavamatega. Sinu ees on kõvale maapinnale joonistatud sirge tee.
Mis on iseloomulik Vee raamatule? Samastame oma vaimu eluloova vedelikuga, selle muutlikkusega. Vesi võib võtta suvalise anuma vormi. Vahel on ta ojake, vahel tormine meri. Tema tunnuseks on puhas sinine varjund.
Täitu puhtusega.
Sa oled omandanud vehklemise põhimõtted. Sa võid võita ühe võitleja. Tähendab - Sa võid võita ükskõik millise inimese maailmas. Võiduvaim üksikvõitleja üle on samaväärne võiduvaimuga kümne miljoni üle. Strateeg saavutab väikese asja läbi suure. Nii loob skulptor miniatuuri järgi suure Buddha kuju. Ma ei oska täpselt seletada, kuidas see toimub, kuid eesmärk on: adudes ühte asja, mõista kümmet tuhandet. Vee raamatus on kirjeldatud Ichi koolkonna meetodeid.
Tule raamat räägib võitlusest. Tule vaim on raevukus, sõltumata sellest, kas tuli on väike või suur. Sama on lahingus. Võitlusvaim on sama nii kahevõitluse jaoks kui ka võitluses, kus kummalgi pool on kümme tuhat sõjameest. Sa pead võtma asendi, et vaim saaks olla nii väike kui ka suur. Suurt on kerge märgata, väike on raskesti eraldatav.
Teisisõnu - suurel inimmassil on raskem muuta oma positsiooni, nende liikumist on kerge ette näha. Üksiku liikumist on raske ära arvata. Sa pead selle omandama. Vee raamatu sisu on selles, et sõjamees peab ööd ja päevad treenima, et õppida vastu võtma kiireid otsuseid. Treening on Sinu normaalne eluosa, mis tugevdab vaimu. Seega on Vee raamatus kirjeldatud lahinguid võitlusväljal.
Töö neljas osa on Tuule raamat. See ei puuduta minu kooli Ichit, vaid on pärit teistest strateegiakoolidest. ’Tuule’ all mõistan ma vanu traditsioone, uusi tendentse ja sõjamehe elulaadi. Ma kirjeldan üksikasjalikult maailma võitluskoolide tehnikaid. See on hädavajalik. Võib päev päeva järel uurida mingit suunda, märgates, et seisad õigel teel, kuid objektiivselt pole see tõsi. Isegi järgides tõelist Teed, kõrvalda väikesed vead, sest tulevikus võivad need muutuda suurteks kõrvalekalleteks. Praegu on paljud Strateegiakoolid jõudnud selleni, et neid peetakse vaid võitlustehnika koolideks ja selleks on ka põhjust. Minu kooli eelis põhineb teisel printsiibil. Tuule raamatus või Traditsioonides selgitan ma, mida tavaliselt mõtlevad Strateegia all teised koolid.
Tühjuse raamat. ’Tühjuse’ all mõistan ma seda, mil pole algust ega lõppu. Printsiip tähendab nii algusetust kui ka lõputust, saavutamatust. Strateegia Tee on Looduse Tee. Kui Sa tunned looduse jõudu, tajud iga situatsiooni rütmi, oled Sa võimeline lööma ja blokeerima vastast loomulikul teel. See on Tühjuse Tee. Ma näitan, kuidas seda järgida, kooskõlastudes loodusega.
ICHI RYU NI TO
ÜKS KOOL - KAKS MÕÕKA
Sõjamehed, komandörid ja reamehed kannavad kahte mõõka.[15]
Varematel aegadel nimetati neid pikaks mõõgaks ja mõõgaks, praegu mõõgaks ja mõõk-kaaslaseks.
On küllaldane, kui öelda, et meie maal, ükskõik mis põhjusel, kannab sõjamees vööl kahte mõõka. Niisugune on Sõjamehe Tee.
NITO ICHI-RYU demonstreerib kahe mõõga kasutamise eeliseid. Oda ja hellebard on relvad, mida kantakse vaid ruumist väljas.[16]
Ichi Strateegia Tee õpilased peavad alati treenima kahe mõõgaga. See on loomulik, ohverdades elu, pead Sa maksimaalselt kasutama oma arsenali. Teisiti käituda oleks ebaõige, samuti nagu surra paljastamata relvaga.
Mõõka kahe käega hoides on raske teda vabalt suunata paremale ja vasakule. Minu meetod on hoida mõõka kummaski käes. See meetod ei kehti raskekaalulise relva suhtes nagu hellebard või oda, kuid mõõka ja mõõka-kaaslast võib hoida ühe käega. Mõõka kahe käega hoida on raske sadulas istudes, ebatasasel teel joostes, liikudes soos, mudasel riisipõllul, kivisel maapinnal või rahvahulgas tegutsedes.
Pikk mõõk mõlemas käes - see pole tõeline Tee, asend segab käiku laskmast vibu, oda või muud relva. Kui aga vastast on raske puruks raiuda ühe käega, peab kasutama kaht kätt. Lahingus võib tera suunata ühe käega. Tee õpetab treenima kahe pika mõõgaga. Alguses tundub see keeruline, aga esialgu ongi kõik keeruline. Vibu on ka raske pingutada ja hellebardiga raske võidelda. Kui sellega harjud, tugevneb Sinu tahe. Kui harjud keerutama pikka mõõka, saavutad Tee jõu ja hakkad sellega kergelt manipuleerima.
Nagu ma Vee raamatus seletan, pole kiiret meetodit pika mõõga võitlustehnika omandamiseks. Seda tuleb juhtida laialt, aga mõõk-kaaslast kitsalt. See on tähtsaim, mida vaja teada.
Ichi kooli vaadete järgi võib võita pika mõõgaga, kuid lahingu võib võita ka lühikese mõõgaga. Teisisõnu on Ichi kooli vaim võiduvaim, olenemata relva liigist ja pikkusest.
Hulgaga võideldes ja eriti kui on vajadus vange võtta, on parem kasutada kahte mõõka. Neid asju pole võimalik seletada teoreetiliselt. Ühe asja kaudu mõista kümmet tuhandet. Kui saavutad Strateegia Tee mõistmise, ei saa olema midagi, mida Sa ette ei näeks. Sa pead hoolega õppima.
Strateegiat tähistava kahe hieroglüüfi jõud
Pika mõõga meistreid nimetatakse Strateegideks. Mis puudutab teisi sõjakunste, siis neid, kes valdasid vibu, nimetatakse vibulaskjateks, kes oda - odameesteks, kes püssi[17] - snaipriteks.
Aga me ei nimeta pika mõõga meistrit pika mõõga võitlejaks ega räägi teistest kui lühikese mõõga võitlejatest. Kuna oda, püss, vibu ja hellebard on sõjamehe varustus, on nad muidugi Strateegia osa. Omada pika mõõga väärtusi tähendab juhtida maailma ja iseennast, kuna pikk mõõk on Strateegia alus. Niisugune on „Strateegia pika mõõga vahendusel“ põhimõte. Nii nagu üks võib võita kümmet ja tuhat kümmet tuhandet.
Minu Strateegias on üks inimene võrdne kümne tuhandega, nii et see Strateegia on täiuslik sõjakunst.
Sõjamehe Tee ei sisalda teisi Teid nagu konfutsianism, budism, kunstimeisterlikkus või tants[18].
See kõik pole meie Tee osa. Kui mõista Teed kogu ulatuses, siis kujustub see kõiges. Inimesed peavad täiustuma.
Relva eelis Strateegias
Erinevate relvade kasutamiseks on oma aeg ja koht. Mõõk-kaaslast on kõige parem kasutada piiratud ruumis või vaenlasele lähedal olles. Pikka mõõka võib efektiivselt kasutada pea igas situatsioonis. Hellebard on lühem kui oda. Odaga võib haarata initsiatiivi, hellebard on kaitserelv. Võrdvõimeliste inimeste juures annab oda mõningase paremuse. Odal ja hellebardil on omad kasutusvaldkonnad, kuid ei üks ega teine anna paremust ruumis. Neid ei saa kasutada vangivõtmisel. Nad on olulised relvad võitlusväljal. Kui hakkad õppima ainult „suletud võitlusvõtteid“, hakkad Sa mõtlema kitsalt ja unustad Tõelise Tee.
Ole ettevaatlik, Sind ootavad rasked reaalsed võitlused.[19]
Vibul on taktikalisi eeliseid võitluse alguses, eriti avatud maastikul, kuna tekib võimalus kiiresti lasta odakandjate massi hulka. Aga see on ebaküllaldane piiramise juures ja olukorras, kus vastane on kaugemal kui 40 jardi. Seetõttu on praegu vähe alles jäänud traditsioonilisi vibulaskmise koole. See oskus on sageli ununenud ja vähekasutatav.
Püssile pole võrdset, kui seda kasutatakse varjete tagant. Püss on tulistamiseks suurepärane relv ka lahinguväljal - enne käsitsivõitlust. Kui aga ristatakse mõõgad, on püss kasutu.
Üks vibu väärtustest on see, et näed noolt lennus ja võid korrigeerida sihtimist, kusjuures lask püssist on nähtamatu. Mõista selle tähendust.
Sõjamehe hobune peab olema vastupidav ja terve. Samad nõudmised kehtivad ka relvadele. Hobustel peab olema tugev samm, mõõgad ja mõõgad-kaaslased peavad raiuma võimsalt. Odad ja hellebardid peavad taluma suurt koormust. Vibud ja püssid peavad olema vastupidavad. Relvastus peab olema eelkõige tugev, mitte kenasti kaunistatud. Tähtis pole lemmikrelv. Saada liiga lähedaseks ühe relvaga on suur eksitus, suurem kui selle relva ebaküllaldane valdamine. Ära kopeeri teisi ja tegutse vastavalt situatsioonile. Halb on kui sõdurid või komandörid tunnevad kellegi vastu armastust või vastumeelsust. Uuri seda põhjalikult.
Arvestus Strateegias
Arvesta kõike, sest Strateegiat on võimatu õppida ilma praktikata. Tempo arvestamine on tähtis tantsus, puhk- ja keelpillimuusikas, kuna vaba rütm ilmneb alles hea taktitunde juures. Tempo ja rütm on olulised ka sõjakunstides, vibust ja püssist laskmises ning ratsutamisel. Kõigile kunstidele ja oskustele on omane teatud rütm.
Ka Tühjuses on olemas tempo. Kogu sõjamehe elul on rütm, rütm on tema võitudes ja kaotustes, harmoonias ja vastuolus. Samuti on rütm ka kaupmehe elus, riikide tõusus ja languses. Kõik asjad toovad enesega kaasa tõusu ja languse rütmi. Seda peab selgelt nägema ja mõistma.
Strateegias on mitu seisukohta rütmi suhtes. Sa pead algusest peale eristama sobivat rütmi mittesobivast, harjutama sisemist kuulmist, et suurte ja väikeste asjade seas, kiirete ja aeglaste lainete vooluses leida vajalik sagedus. Tuleb tegutseda, arvestades ümbritsevaid vastuolusid ja rütme. Sisemine kuulmine on Strateegia tähtsaim asi. Eriti tähtis on mõista taustrütmi, muidu muutub Strateegia ebakindlaks.
Võitlus võidetakse Tühjuse rütmi abil, mis sünnib õigest manöövrist. See purustab vaenlase kavatsused, see on rütm, mida vaenlane ei kuule.
Kõik viis raamatut on vahetult seotud rütmiga. Pead visalt treenima, et öeldut mõista. Kui ööd ja päevad treenid Ichi kooli Strateegiaid, siis laieneb Sinu vaim loomulikul viisil. Nii laieneb maailmas mastaapne Strateegia ja üksikvõitluse Strateegia. See on minu poolt esmakordselt kirjeldatud viies raamatus: Maa, Vee, Tule, Traditsiooni (Tuule) ja Tühjuse raamatus. Siin on käsud meestele, kes tahavad õppida minu Strateegiat:
1 Ära luba autuid mõtteid.
2 Tee seisneb harjutamises.
3 Tutvu iga kunstiga.
4 Õpi kõikide elukutsete Teed.
5 Maistes asjades erista võitu ja kaotust.
6 Arenda ümbritseva intuitiivset mõistmist.
7 Näe nähtamatut.
8 Pööra tähelepanu tavalisele.
9 Ära tee midagi kasutut.
Tähtis on alustada nende üldiste põhimõtete juurutamist südames. Avara ülevaateta asjadele on raske mõista Strateegiat. Kui omandad meie seisukohad ja valdad Strateegiat, ei kaota Sa kunagi ka kahekümnele või kolmekümnele vastasele. Algusest peale pead tugevdama oma südames Strateegiat ja juhinduma Teest. Sa omandad võime paisata vastast ümber ja võita teda pilguga. Treeningu tulemusena võid Sa vabalt valitseda oma keha, vallutades inimesi oma tegudega. Küllaldase treenituse korral võid oma vaimujõuga murda paljude tahte. Kui saavutad selle seisundi, oled võitmatu. Veelgi enam, mastaapses võitluses võib väljapaistev mees julgelt saada hakkama paljude alluvatega, käituda korrektselt, valitseda mõistlikult maad ja õhutada inimesi kangelastegudele. Sellisel viisil kinnita valitseja väärikust. Kui on olemas viis, mis lubab inimesel toetuda iseendale ning võita au ja kuulsust meelekindlust kaotamata, siis on see Strateegia Tee.
Sheho ajastu teise aasta (1645) viienda kuu
kaheteistkümnes päev
Pühendatud Teruo Magonodzele[20]
[1] Vakka on 31-silbiline luuletus. Sõna ise tähendab ’laul Jaapanist’ või ’laul harmooniast’. Teetseremooniat nagu vehklemistki õpivad jaapanlased üldhariduslikes koolides. See rituaal, mis põhineb lihtsatel valitud reeglitel, sooritatakse väikeste inimeste hulgaga väikeses ruumis. Vibu on Nara (710-794) ja Heiani (794-1185) perioodide samuraide iidseim relv. Mõõk ilmus Jaapanisse hiljem. Sõjajumal Hachiman on sageli kujutatud vibuga.
[2] ’Bunbu ichi’ - ’pintsli ja mõõga harmoonia’. See hieroglüüf esineb tihti Jaapani kalligraafilistes töödes. Tokugawa perioodi noored samuraid õppisid kirjutama hiina klassikaliste tööde järgi. Faktiliselt täitsid pintsel ja mõõk neil aegadel jaapani aristokraadi elu.
[3] Õhutatuna konfutsianismist sisendas Tokugawa bürokraatiasüsteem samuraidele elu stabiilsuse ideed ja kehtestatud maailmavaade tegi märgatavat kahju Bushido põhimõtetele feodaalide teadvuses. Keegi tähtis jaapanlane Yamamoto Tsunemori oli kaua aega Nabeshima Hami provintsi vürsti Mizushiga nõunik. Pärast vürsti surma kavatses Yamamoto teha traditsioonilise enesetapu, aga uute määrustega keelati see akt rangelt. Põledes häbist läks ametnik provintsi kaugematesse rajoonidesse, kus kohtas mõttekaaslasi, kellel oli elus osaks saanud samalaadne pettumus. Pettunud ülikud esitasid oma seisukohad moraali langemise kohta maal käsikirjas „Ha Gakure“ („Salajased kirjad“). See teravalt režiimi kritiseeriv dokument aitab huvilisel lugejal otsustada Musashi eluajal Jaapanis toimunud muutuste üle.
[4] Peetakse silmas daymio’d, kes pidas ülal tema eest võitlevate samuraide malevat.
[5] Kendo (mõõgavõitluse) koolide alged tulevad ilmsiks shinto templite säilitavates traditsioonides. Paljud koolide asutajad on maetud Kanto rajoonis - Tokyo eeslinnas, kus asuvad praeguse ajani Kashima ja Kantori altarid. Arima Kihei, samurai, kelle Musashi tappis varases nooruses, oli nende templitega seotud shintoistliku suunaga vehkleja. Yagiu võitluskool pärineb Kashima stiilist. Shinto on olmereligioon. Sõjajumalad Kashima ja Kantori on seal au sees tänapäevani.
[6] Dojo - treeningsaal, mõnikord ka koolkond.
[7] Jaapanis olid kõik ehitised puust, välja arvatud grandioossed lossid, mis olid ehitatud mitu põlvkonda enne Musashi sündi. Seetõttu tähendab ’puusepp’ siin ’leiutajat’, ’ehitajat’.
[8] Fujiwara perekond jagunes nelja harusse, mis valitsesid Jaapanis Heiani perioodil. Võib-olla vihjab Musashi siin teetseremoonia neljale põhilisele koolkonnale.
[9] Feodaalide perekonnad, kes valitsesid Jaapanit suurema osa tema ajaloost, pidasid eraarmeesid. Neist igaühe eesotsas oli komandör.
[10] Jaapani majades kasutatakse laialdaselt lükandpaneele, lahtivõetavaid seinu, sirme, millega suletakse ukseava ööseks ja halva ilma korral.
[11] Jaapani mõõga teritamine ja poleerimine on tänapäeval jõukohane ainult asjatundjale. Arvatavasti oli see kunst feodaalsõdade ajal laiemalt levinud. Vale terituse ja poleerimise korral ei lõika ka täiuslik tera hästi.
[12] Igas Jaapani majas on shinto jumalatele pühendatud väike altar.
[13] ’Go Dai’ - budismi viis suurt osa, mis tähendavad kosmost moodustavat viit elementi, s.o. Maad, Vett, Tuld, Õhku ja Tühjust. ’Go Rin’ - inimkeha viis osa: pea, vasak ja parem küünarnukk, vasak ja parem põlv.
[14] Hieroglüüf ’traditsioon’ või ’tuul’ tähendab ka mõistet ’stiil’. ’Tühjus’ sümboliseerib ’eimiskit’. See on budistlik termin, mis rõhutab materiaalse maailma asjade olemuse illusoorsust.
[15] Samurai kandis tavaliselt kahte mõõka, terad ülespoole. Lühikest mõõka kanti igal pool, suurt ruumist väljas. Eri aegadel olid erinevad normid mõõkade pikkuse ja kuju suhtes. Kui samuraid kandsid kahte mõõka, siis teistel klassidel oli lubatud ainult üks mõõk - kaitseks teeröövlite eest. Sõjamees hoidis lühikest mõõka voodipeatsis, pika mõõga jaoks oli majas spetsiaalne alus.
[16] Oda ja hellebardiga vehklemise tehnika on samasugune nagu mõõgaga. Oda omandas erilise kuulsuse Muromachi perioodil kui suure armee lihtsa jalaväe põhirelv. Hiljem, Tokugawa perioodil, said odad daymio korteežide kaunistuseks. Odaga lõigatakse ja torgatakse, kuid ei heideta.
Hellebard - odaga sarnase kõvera teraga relv, mis oli eriti efektiivne ratsaväe vastu ja mida hiljem hakkasid kasutama naised, kes kaitsesid oma kodu meeste äraolekul. Ka tänapäeval õpivad naised meeleldi hellebardidega võitlemise kunsti.
[17] Samuraide püssid olid tulelukuga siledaraudsed relvad, mille tõid Jaapanisse misjonärid. See relvastus eksisteeris kuni XX sajandini.
[18] Jaapanis on mitu väga köitvat tantsuliiki, nt. viljavõtutants, mida vastavalt pidustustele esitatakse. On ka nō-teater, kus mitu näitlejat esitab stiliseeritud traditsioonilisi liikumiskombinatsioone. Samasse traditsiooni kuuluvad ka tantsud lehvikuga ja tantsud mõõgaga.
[19] Jaapani dojo’des peetakse kinni paljudest tseremooniatest ja formaalsustest. Sinna ei pääsenud konkureeriva kooli uudishimulik silm.
[20] Musashi õpilane, keda mõnikord nimetati Teruo Nobuyukiks.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.
Strateegia on sõjamehe kunst. Komandörid peavad kehastama strateege, aga sõdurid tundma Teed. Praegu pole maailmas sõdureid, kes arusaadavalt mõistaksid Strateegia Teed. Maailmas eksisteerivad mitmesugused Teed. On Pääsemistee Buddha seadusest kinnipidamise läbi, on Konfutsiuse Tee, mis valitseb suvalise õpetuse Teed, ravimise Tee, poeetide õpetus vakka Teest, on tee Tee, vibulaskmise Tee, samuti paljude teiste kunstide ja oskuste Teed.[1]
Igaüks õpib seda, milleks tal on loomulik kalduvus. Räägitakse, et Sõjamehe Tee on Pintsli ja Mõõga Teede ühtesulamine,[2] ja igaüks, kes püüab seda mõista, peab saavutama küllaldase taseme mõlemal alal. Pole tähtis, kas inimesel on loomulikku annet nendes valdkondades, sest pidevalt harjutades suudab ta omandada vajalikud oskused ja edaspidi võtta vastu Strateegia Tee peamist ideed.
Sõjamehe Tee on otsustav, lõplik ja absoluutne surma vastuvõtmine, hoolikas aukoodeksi Bushido järgimine.[3]
Samurai peab järgima Sõjamehe Teed. Ma leian, et praegu paljud sellest ei hooli. Kes vastab praegu: „Mis on Sõjamehe Tee?”
Mitte keegi.
Sest inimeste südamed on suletud tõe ees.
Sõjamehe Tee all mõeldakse surma.
See tähendab alati suundumust hukule, valikut elu ja surma vahel, ja ei midagi enamat. See tähendab näha asju läbi; teada ja tunnetada eesmärki. Ütlus „Kui sured ja Sinu kavatsusi ei mõistetud, siis sured asjatult“ on vastik. Selles puudub otsustavus järgida ükskord valitud Teed. Igaüks, kes hoolitseb ainult enese eest, teoretiseerib, kandes peas vaid ühte soovi - ellu jääda. Kuid mõte sellest, et surm õnnetuses on kasutu surm, on iseenesest absurdne. Surmas pole häbi. Surm on kõige tähtsam asjaolu sõjamehe elus. Sõjamees elab harjununa mõttega võimalikust hukust ja soostununa sellega, mõeldes enesest kui surnust. Sulades üheks Sõjamehe Tee ideega, pead olema kindel, et suudad läbida elu nii, et igasugune ebaõnn muutub võimatuks ja täidad oma kohustuse nii nagu vaja.
Teener peab pidevalt muretsema oma isanda heaolu pärast, siis on ta vääriline vasall. Sajandite vältel on meie suguvõsas sündinud väärikad mehed, mälestused nende voorustest avaldavad meile tänaseni muljet. Need on meie esivanemad. Igaüks neist loobus kõhklemata oma ihu, veelgi enam, oma hinge päästmisest isanda heaks. Igaüks meie suguvõsast oli märkimisväärselt tark ja andekas saavutamaks professionaalsust igal alal. Milline rõõm on kasutada neid omadusi õilsatel eesmärkidel!
Peab siiski meeles pidama, et isegi alamast soost inimene võib osutuda õilishingeks, kui ta mõtiskleb ennastsalgavalt isanda heaolust. Vulgaarne on otsida praktilist tulu, kasutades oma professionaalseid teadmisi.
Ühed inimesed on võimelised ootamatuks valgustatuseks e. satoriks. Teised mõistavad halvasti situatsiooni ja jõuavad lahenduseni alles peale pikka läbimõtlemist. Inimeste võimed on erinevad. Siiski, kui Sa hoiad teadvuses Nelja Käsku, tõuseb Sinu teadvus kõrgemale isikliku heaolu eest hoolitsemisest, Sind hakkab juhtima madalatest huvidest sõltumatu tarkus. Paljud mõtlevad põhjalikult asjadest, planeerivad tulevikku, kuid tavaliselt on nende arvestuste eesmärgiks isikliku kasu saamine. Niisugune hukatuslik mõtteviis toob endaga kaasa hukatuslikud teod ja viib haletsusväärsete tulemusteni. Rumalatel on raske loobuda muretsemisest enda heaolu pärast.
Seepärast - kui alustad midagi, keskendu Neljale Käsule ja kõrvalda enesearmastus, siis on ebaõnn võimatu.
Ja need Neli Käsku on:
Ära hiline astuma Sõjamehe Teele.
Püüa olla kasulik oma peremehele.
Austa esivanemaid.
Tõuse kõrgemale isiklikust armastusest ja kannatustest - ela ja tegutse inimlikkuse heaks.
Pea meeles, et mitte ainult sõjamehed, vaid ka mungad, naised, talupojad ja isegi päris alamast soost inimesed on mõnikord valmis surema, et täita oma kohust või vältida häbi. See kõik pole aga see. Sõjamees erineb neist inimestest, sest Strateegia Tee õppimise aluseks on vastase alistamine. Püüdes võidule, ristates mõõku üksikvõitlejatega või osaledes massilistes lahinguis, toome me kuulsust mitte endale, vaid vürstile[4].
Eelöeldus on Strateegia voorus.
Strateegia Tee
Hiinas ja Jaapanis nimetatakse seda teed järgivaid sõdureid Strateegiameistriteks.
Praegu on ilmunud inimesi, kes end sama kõlavalt nimetavad, kuid põhiliselt on nad lihtsalt vehklejad. Iidsed templid Kashima ja Kantori said oma kunsti jumalate käest ja asutasid võitluskoolid, juhindudes jumalikest näpunäidetest.[5] Nende kasvandikud rändasid provintsist provintsi, õpetades inimesi.
Vanadel aegadel mainiti Strateegiat Kümne Ande ja Seitsme Kunsti hulgas kui heategevat praktikat. Strateegia oli kunst ja selle kasutamine ei piirdunud vehklemisega. Tõeline vehklemise mõte väljub kaugele võitlusvõtete valdamise raamidest.
Vaadelgem maailma. Me näeme, et loomingust saab sageli müügiobjekt. Inimesed näitavad üles leidlikkust, püüdes saada kiiret kasu, müües algstaadiumis omandatud saavutusi, moonutades seega nendega toimuvaid muutusi. Siia sobib analoogia pähkli ja pähklipuu õiega. Üle hinnates õit, vähendame me tahtmatult vilja osatähtsust. Strateegia Teele asuvad tihti inimesed, nii õpilased kui ka võitluskunsti õpetajad, keda vaevab püüe hämmastada ümbritsevaid oma meisterlikkuse säraga, kiideldes vehklemistehnika täiuslikkusega. Teisisõnu - nad püüavad kiirendada taime õitsemist, provotseerides viljumist, mis pole kellelegi jõukohane. Need inimesed arutlevad ühe või teise dojo[6] eelise üle, kuid tegelikult otsivad vaid omakasu. Keegi ütles omal ajal: „Ebaküps Strateegia on kurvastuse põhjus.“ Väga õige ütlus!
On neli Teed, mida mööda mehed oma elus võivad minna.
1 Esimene neist on Talupoja Tee. Kasutades põlluharimisriistu, kasvatab inimene tera- ja juurvilja kooskõlas aastaaegade vaheldumisega.
2 Teine on Kaupmehe Tee. Veinivalmistaja toodab puuviljadest ja marjadest vajalikke juuretisi ja neid segades hoiab alal oma eksisteerimist. Ta elab, müües oma töö vilju ja saades kasu. Selline on Kaupmehe Tee.
3 Kolmandat Teed mööda läheb õilis sõjamees, kandes oma varustust. Sõjamehe Tee on oma relva väärtuse omandamine. Aga kui aristokraat ei armasta Strateegiat, kuidas võib ta hinnata teraga toodavat kasu? Sõjamehel peab olema arenenud maitse.
4 Neljas on Kunstniku või Puusepa Tee.[7] Puusepp peab saama osavaks oma instrumentidega ümber käimisel. Ta kavandab ehituse plaani vastavate proportsioonidega, seejärel viib töö täide, juhindudes kavatsusest. Nii läheb puusepp läbi elu.
Niisugused on Neli Teed: Põllumehe, Kaupmehe, Aristokraadi ja Kunstniku Tee.
Puusepa Tee ja Strateegia Tee võrdlus
Võtame aluseks majad: Ülikute majad, Sõdurite majad, Neli Maja.[8]
Võtame vaatluse alla suguvõsa languse ja õitsengu, suguvõsa traditsioonid, maja stiili ja nime. Puusepal on tööks ehitise üldine plaan, temale sarnaselt on Strateegil võitluse plaan. Kui tahad õppida sõjakunsti (tööd), süvene sellesse raamatusse. Õpetaja on nõel, õpilane niit. Tähtis on pidev praktika. Õige puuseppade vanem peab teadma loodusseadusi, riigi ja suguvõsade seadusi. See on Vanema Tee.
Puuseppade vanem peab teadma templite ja tornide ehitamise teooriat, tundma paljude losside plaane. Ta jälgib hoone püstitamiseks vajalike inimeste värbamist. Puuseppade vanema Tee on sama, mis komandöri[9] Tee.
Ehitustöö alguses valib puusepp välja sobiva materjali. Sirged oksteta tüved, mis on ilusa väljanägemisega, kasutatakse lävedeks, vaheseinteks, usteks ja liikuvateks vaheseinteks[10].
Head puud, isegi sõlmilist ja okslikku, võib ehituses alati oskuslikult kasutada. Nõrk ja kõlbmatu puu läheb tellinguiks ja hiljem küttepuudeks.
Puuseppade vanem jagab töö tööliste vahel vastavalt nende võimetele. Ta annab ülesanded põrandapaigaldajatele, liikuvate vaheseinte, lävede ja lagede valmistajatele. Vähema oskusega töötajad lihvivad põrandatalasid või teevad muid abitöid. Kui vanem tunneb ja jaotab hästi oma inimesi, siis on tehtud töö hea. Vanem peab arvestama oma inimeste võimeid, mõistma tööliste häälestatust ja vajaduse korral neid ergutama. Samalaadsed on ka Strateegia Põhimõtted.
Strateegia Tee
Nagu sõjamees teritab ka puusepp oma tööriistad ise.[11]
Puusepp kannab tööriistu instrumendikastis kaasas ja töötab oma vanema juhtimise all. Ta tahub kirvega sambaid ja talasid, tasandab höövliga põrandalaudu, lõikab hoolikalt välja mustrit, poleerides seda niivõrd täiuslikult, kui lubab tema oskus. Selline on puusepa kunst. Kui puusepp omandab küllaldase vilumuse ja mõistmise detailide üksteisele vastavuses, võib temast saada vanem.
Puusepa saavutuseks on luua väikeseid templeid, kasutades lihtsaid tööriistu.[12]
Ta peab oskama valmistada kirjalaudu, paberlaternaid, köögilaudu ja pottide kaasi. Need on puusepa tööoskused. Sama kehtib ka sõduri suhtes. Igaüks peab selle üle sügavalt järele mõtlema. Puusepp peab hoolitsema selle eest, et tema ehitus ei vajuks viltu, et ühendused oleksid täpsed ning et töö oleks hästi planeeritud, kujutades ühte tervikut, mitte lihtsalt valmisdetailide kogumit. Kui tahad õppida Teed, mõtiskle sügavalt siin raamatus käsitletavate asjade üle. See on suur ja tähelepanu nõudev töö.
Viie Strateegia raamatu plaan
Strateegia Tee on minu poolt esitatud GO RIN NO SHO („Viie sfääri raamat“).[13]
See koosneb viiest erinevast raamatust, milles ma vaatan Tee erinevaid aspekte, mis haaravad Maa, Vee, Tule, Traditsiooni ja Tühjuse.[14]
Strateegia Tee sisu, lähtudes minu kooli Ichi vaadetest, avaldub Maa raamatus. Raske on mõista Tee tõelist mõtet ainuüksi vehklemise läbi. Püüa mõista kõige väiksemaid ja kõige suuremaid maiseid asju, võrdle väiksemaid sügavamatega. Sinu ees on kõvale maapinnale joonistatud sirge tee.
Mis on iseloomulik Vee raamatule? Samastame oma vaimu eluloova vedelikuga, selle muutlikkusega. Vesi võib võtta suvalise anuma vormi. Vahel on ta ojake, vahel tormine meri. Tema tunnuseks on puhas sinine varjund.
Täitu puhtusega.
Sa oled omandanud vehklemise põhimõtted. Sa võid võita ühe võitleja. Tähendab - Sa võid võita ükskõik millise inimese maailmas. Võiduvaim üksikvõitleja üle on samaväärne võiduvaimuga kümne miljoni üle. Strateeg saavutab väikese asja läbi suure. Nii loob skulptor miniatuuri järgi suure Buddha kuju. Ma ei oska täpselt seletada, kuidas see toimub, kuid eesmärk on: adudes ühte asja, mõista kümmet tuhandet. Vee raamatus on kirjeldatud Ichi koolkonna meetodeid.
Tule raamat räägib võitlusest. Tule vaim on raevukus, sõltumata sellest, kas tuli on väike või suur. Sama on lahingus. Võitlusvaim on sama nii kahevõitluse jaoks kui ka võitluses, kus kummalgi pool on kümme tuhat sõjameest. Sa pead võtma asendi, et vaim saaks olla nii väike kui ka suur. Suurt on kerge märgata, väike on raskesti eraldatav.
Teisisõnu - suurel inimmassil on raskem muuta oma positsiooni, nende liikumist on kerge ette näha. Üksiku liikumist on raske ära arvata. Sa pead selle omandama. Vee raamatu sisu on selles, et sõjamees peab ööd ja päevad treenima, et õppida vastu võtma kiireid otsuseid. Treening on Sinu normaalne eluosa, mis tugevdab vaimu. Seega on Vee raamatus kirjeldatud lahinguid võitlusväljal.
Töö neljas osa on Tuule raamat. See ei puuduta minu kooli Ichit, vaid on pärit teistest strateegiakoolidest. ’Tuule’ all mõistan ma vanu traditsioone, uusi tendentse ja sõjamehe elulaadi. Ma kirjeldan üksikasjalikult maailma võitluskoolide tehnikaid. See on hädavajalik. Võib päev päeva järel uurida mingit suunda, märgates, et seisad õigel teel, kuid objektiivselt pole see tõsi. Isegi järgides tõelist Teed, kõrvalda väikesed vead, sest tulevikus võivad need muutuda suurteks kõrvalekalleteks. Praegu on paljud Strateegiakoolid jõudnud selleni, et neid peetakse vaid võitlustehnika koolideks ja selleks on ka põhjust. Minu kooli eelis põhineb teisel printsiibil. Tuule raamatus või Traditsioonides selgitan ma, mida tavaliselt mõtlevad Strateegia all teised koolid.
Tühjuse raamat. ’Tühjuse’ all mõistan ma seda, mil pole algust ega lõppu. Printsiip tähendab nii algusetust kui ka lõputust, saavutamatust. Strateegia Tee on Looduse Tee. Kui Sa tunned looduse jõudu, tajud iga situatsiooni rütmi, oled Sa võimeline lööma ja blokeerima vastast loomulikul teel. See on Tühjuse Tee. Ma näitan, kuidas seda järgida, kooskõlastudes loodusega.
ICHI RYU NI TO
ÜKS KOOL - KAKS MÕÕKA
Sõjamehed, komandörid ja reamehed kannavad kahte mõõka.[15]
Varematel aegadel nimetati neid pikaks mõõgaks ja mõõgaks, praegu mõõgaks ja mõõk-kaaslaseks.
On küllaldane, kui öelda, et meie maal, ükskõik mis põhjusel, kannab sõjamees vööl kahte mõõka. Niisugune on Sõjamehe Tee.
NITO ICHI-RYU demonstreerib kahe mõõga kasutamise eeliseid. Oda ja hellebard on relvad, mida kantakse vaid ruumist väljas.[16]
Ichi Strateegia Tee õpilased peavad alati treenima kahe mõõgaga. See on loomulik, ohverdades elu, pead Sa maksimaalselt kasutama oma arsenali. Teisiti käituda oleks ebaõige, samuti nagu surra paljastamata relvaga.
Mõõka kahe käega hoides on raske teda vabalt suunata paremale ja vasakule. Minu meetod on hoida mõõka kummaski käes. See meetod ei kehti raskekaalulise relva suhtes nagu hellebard või oda, kuid mõõka ja mõõka-kaaslast võib hoida ühe käega. Mõõka kahe käega hoida on raske sadulas istudes, ebatasasel teel joostes, liikudes soos, mudasel riisipõllul, kivisel maapinnal või rahvahulgas tegutsedes.
Pikk mõõk mõlemas käes - see pole tõeline Tee, asend segab käiku laskmast vibu, oda või muud relva. Kui aga vastast on raske puruks raiuda ühe käega, peab kasutama kaht kätt. Lahingus võib tera suunata ühe käega. Tee õpetab treenima kahe pika mõõgaga. Alguses tundub see keeruline, aga esialgu ongi kõik keeruline. Vibu on ka raske pingutada ja hellebardiga raske võidelda. Kui sellega harjud, tugevneb Sinu tahe. Kui harjud keerutama pikka mõõka, saavutad Tee jõu ja hakkad sellega kergelt manipuleerima.
Nagu ma Vee raamatus seletan, pole kiiret meetodit pika mõõga võitlustehnika omandamiseks. Seda tuleb juhtida laialt, aga mõõk-kaaslast kitsalt. See on tähtsaim, mida vaja teada.
Ichi kooli vaadete järgi võib võita pika mõõgaga, kuid lahingu võib võita ka lühikese mõõgaga. Teisisõnu on Ichi kooli vaim võiduvaim, olenemata relva liigist ja pikkusest.
Hulgaga võideldes ja eriti kui on vajadus vange võtta, on parem kasutada kahte mõõka. Neid asju pole võimalik seletada teoreetiliselt. Ühe asja kaudu mõista kümmet tuhandet. Kui saavutad Strateegia Tee mõistmise, ei saa olema midagi, mida Sa ette ei näeks. Sa pead hoolega õppima.
Strateegiat tähistava kahe hieroglüüfi jõud
Pika mõõga meistreid nimetatakse Strateegideks. Mis puudutab teisi sõjakunste, siis neid, kes valdasid vibu, nimetatakse vibulaskjateks, kes oda - odameesteks, kes püssi[17] - snaipriteks.
Aga me ei nimeta pika mõõga meistrit pika mõõga võitlejaks ega räägi teistest kui lühikese mõõga võitlejatest. Kuna oda, püss, vibu ja hellebard on sõjamehe varustus, on nad muidugi Strateegia osa. Omada pika mõõga väärtusi tähendab juhtida maailma ja iseennast, kuna pikk mõõk on Strateegia alus. Niisugune on „Strateegia pika mõõga vahendusel“ põhimõte. Nii nagu üks võib võita kümmet ja tuhat kümmet tuhandet.
Minu Strateegias on üks inimene võrdne kümne tuhandega, nii et see Strateegia on täiuslik sõjakunst.
Sõjamehe Tee ei sisalda teisi Teid nagu konfutsianism, budism, kunstimeisterlikkus või tants[18].
See kõik pole meie Tee osa. Kui mõista Teed kogu ulatuses, siis kujustub see kõiges. Inimesed peavad täiustuma.
Relva eelis Strateegias
Erinevate relvade kasutamiseks on oma aeg ja koht. Mõõk-kaaslast on kõige parem kasutada piiratud ruumis või vaenlasele lähedal olles. Pikka mõõka võib efektiivselt kasutada pea igas situatsioonis. Hellebard on lühem kui oda. Odaga võib haarata initsiatiivi, hellebard on kaitserelv. Võrdvõimeliste inimeste juures annab oda mõningase paremuse. Odal ja hellebardil on omad kasutusvaldkonnad, kuid ei üks ega teine anna paremust ruumis. Neid ei saa kasutada vangivõtmisel. Nad on olulised relvad võitlusväljal. Kui hakkad õppima ainult „suletud võitlusvõtteid“, hakkad Sa mõtlema kitsalt ja unustad Tõelise Tee.
Ole ettevaatlik, Sind ootavad rasked reaalsed võitlused.[19]
Vibul on taktikalisi eeliseid võitluse alguses, eriti avatud maastikul, kuna tekib võimalus kiiresti lasta odakandjate massi hulka. Aga see on ebaküllaldane piiramise juures ja olukorras, kus vastane on kaugemal kui 40 jardi. Seetõttu on praegu vähe alles jäänud traditsioonilisi vibulaskmise koole. See oskus on sageli ununenud ja vähekasutatav.
Püssile pole võrdset, kui seda kasutatakse varjete tagant. Püss on tulistamiseks suurepärane relv ka lahinguväljal - enne käsitsivõitlust. Kui aga ristatakse mõõgad, on püss kasutu.
Üks vibu väärtustest on see, et näed noolt lennus ja võid korrigeerida sihtimist, kusjuures lask püssist on nähtamatu. Mõista selle tähendust.
Sõjamehe hobune peab olema vastupidav ja terve. Samad nõudmised kehtivad ka relvadele. Hobustel peab olema tugev samm, mõõgad ja mõõgad-kaaslased peavad raiuma võimsalt. Odad ja hellebardid peavad taluma suurt koormust. Vibud ja püssid peavad olema vastupidavad. Relvastus peab olema eelkõige tugev, mitte kenasti kaunistatud. Tähtis pole lemmikrelv. Saada liiga lähedaseks ühe relvaga on suur eksitus, suurem kui selle relva ebaküllaldane valdamine. Ära kopeeri teisi ja tegutse vastavalt situatsioonile. Halb on kui sõdurid või komandörid tunnevad kellegi vastu armastust või vastumeelsust. Uuri seda põhjalikult.
Arvestus Strateegias
Arvesta kõike, sest Strateegiat on võimatu õppida ilma praktikata. Tempo arvestamine on tähtis tantsus, puhk- ja keelpillimuusikas, kuna vaba rütm ilmneb alles hea taktitunde juures. Tempo ja rütm on olulised ka sõjakunstides, vibust ja püssist laskmises ning ratsutamisel. Kõigile kunstidele ja oskustele on omane teatud rütm.
Ka Tühjuses on olemas tempo. Kogu sõjamehe elul on rütm, rütm on tema võitudes ja kaotustes, harmoonias ja vastuolus. Samuti on rütm ka kaupmehe elus, riikide tõusus ja languses. Kõik asjad toovad enesega kaasa tõusu ja languse rütmi. Seda peab selgelt nägema ja mõistma.
Strateegias on mitu seisukohta rütmi suhtes. Sa pead algusest peale eristama sobivat rütmi mittesobivast, harjutama sisemist kuulmist, et suurte ja väikeste asjade seas, kiirete ja aeglaste lainete vooluses leida vajalik sagedus. Tuleb tegutseda, arvestades ümbritsevaid vastuolusid ja rütme. Sisemine kuulmine on Strateegia tähtsaim asi. Eriti tähtis on mõista taustrütmi, muidu muutub Strateegia ebakindlaks.
Võitlus võidetakse Tühjuse rütmi abil, mis sünnib õigest manöövrist. See purustab vaenlase kavatsused, see on rütm, mida vaenlane ei kuule.
Kõik viis raamatut on vahetult seotud rütmiga. Pead visalt treenima, et öeldut mõista. Kui ööd ja päevad treenid Ichi kooli Strateegiaid, siis laieneb Sinu vaim loomulikul viisil. Nii laieneb maailmas mastaapne Strateegia ja üksikvõitluse Strateegia. See on minu poolt esmakordselt kirjeldatud viies raamatus: Maa, Vee, Tule, Traditsiooni (Tuule) ja Tühjuse raamatus. Siin on käsud meestele, kes tahavad õppida minu Strateegiat:
1 Ära luba autuid mõtteid.
2 Tee seisneb harjutamises.
3 Tutvu iga kunstiga.
4 Õpi kõikide elukutsete Teed.
5 Maistes asjades erista võitu ja kaotust.
6 Arenda ümbritseva intuitiivset mõistmist.
7 Näe nähtamatut.
8 Pööra tähelepanu tavalisele.
9 Ära tee midagi kasutut.
Tähtis on alustada nende üldiste põhimõtete juurutamist südames. Avara ülevaateta asjadele on raske mõista Strateegiat. Kui omandad meie seisukohad ja valdad Strateegiat, ei kaota Sa kunagi ka kahekümnele või kolmekümnele vastasele. Algusest peale pead tugevdama oma südames Strateegiat ja juhinduma Teest. Sa omandad võime paisata vastast ümber ja võita teda pilguga. Treeningu tulemusena võid Sa vabalt valitseda oma keha, vallutades inimesi oma tegudega. Küllaldase treenituse korral võid oma vaimujõuga murda paljude tahte. Kui saavutad selle seisundi, oled võitmatu. Veelgi enam, mastaapses võitluses võib väljapaistev mees julgelt saada hakkama paljude alluvatega, käituda korrektselt, valitseda mõistlikult maad ja õhutada inimesi kangelastegudele. Sellisel viisil kinnita valitseja väärikust. Kui on olemas viis, mis lubab inimesel toetuda iseendale ning võita au ja kuulsust meelekindlust kaotamata, siis on see Strateegia Tee.
Sheho ajastu teise aasta (1645) viienda kuu
kaheteistkümnes päev
Pühendatud Teruo Magonodzele[20]
[1] Vakka on 31-silbiline luuletus. Sõna ise tähendab ’laul Jaapanist’ või ’laul harmooniast’. Teetseremooniat nagu vehklemistki õpivad jaapanlased üldhariduslikes koolides. See rituaal, mis põhineb lihtsatel valitud reeglitel, sooritatakse väikeste inimeste hulgaga väikeses ruumis. Vibu on Nara (710-794) ja Heiani (794-1185) perioodide samuraide iidseim relv. Mõõk ilmus Jaapanisse hiljem. Sõjajumal Hachiman on sageli kujutatud vibuga.
[2] ’Bunbu ichi’ - ’pintsli ja mõõga harmoonia’. See hieroglüüf esineb tihti Jaapani kalligraafilistes töödes. Tokugawa perioodi noored samuraid õppisid kirjutama hiina klassikaliste tööde järgi. Faktiliselt täitsid pintsel ja mõõk neil aegadel jaapani aristokraadi elu.
[3] Õhutatuna konfutsianismist sisendas Tokugawa bürokraatiasüsteem samuraidele elu stabiilsuse ideed ja kehtestatud maailmavaade tegi märgatavat kahju Bushido põhimõtetele feodaalide teadvuses. Keegi tähtis jaapanlane Yamamoto Tsunemori oli kaua aega Nabeshima Hami provintsi vürsti Mizushiga nõunik. Pärast vürsti surma kavatses Yamamoto teha traditsioonilise enesetapu, aga uute määrustega keelati see akt rangelt. Põledes häbist läks ametnik provintsi kaugematesse rajoonidesse, kus kohtas mõttekaaslasi, kellel oli elus osaks saanud samalaadne pettumus. Pettunud ülikud esitasid oma seisukohad moraali langemise kohta maal käsikirjas „Ha Gakure“ („Salajased kirjad“). See teravalt režiimi kritiseeriv dokument aitab huvilisel lugejal otsustada Musashi eluajal Jaapanis toimunud muutuste üle.
[4] Peetakse silmas daymio’d, kes pidas ülal tema eest võitlevate samuraide malevat.
[5] Kendo (mõõgavõitluse) koolide alged tulevad ilmsiks shinto templite säilitavates traditsioonides. Paljud koolide asutajad on maetud Kanto rajoonis - Tokyo eeslinnas, kus asuvad praeguse ajani Kashima ja Kantori altarid. Arima Kihei, samurai, kelle Musashi tappis varases nooruses, oli nende templitega seotud shintoistliku suunaga vehkleja. Yagiu võitluskool pärineb Kashima stiilist. Shinto on olmereligioon. Sõjajumalad Kashima ja Kantori on seal au sees tänapäevani.
[6] Dojo - treeningsaal, mõnikord ka koolkond.
[7] Jaapanis olid kõik ehitised puust, välja arvatud grandioossed lossid, mis olid ehitatud mitu põlvkonda enne Musashi sündi. Seetõttu tähendab ’puusepp’ siin ’leiutajat’, ’ehitajat’.
[8] Fujiwara perekond jagunes nelja harusse, mis valitsesid Jaapanis Heiani perioodil. Võib-olla vihjab Musashi siin teetseremoonia neljale põhilisele koolkonnale.
[9] Feodaalide perekonnad, kes valitsesid Jaapanit suurema osa tema ajaloost, pidasid eraarmeesid. Neist igaühe eesotsas oli komandör.
[10] Jaapani majades kasutatakse laialdaselt lükandpaneele, lahtivõetavaid seinu, sirme, millega suletakse ukseava ööseks ja halva ilma korral.
[11] Jaapani mõõga teritamine ja poleerimine on tänapäeval jõukohane ainult asjatundjale. Arvatavasti oli see kunst feodaalsõdade ajal laiemalt levinud. Vale terituse ja poleerimise korral ei lõika ka täiuslik tera hästi.
[12] Igas Jaapani majas on shinto jumalatele pühendatud väike altar.
[13] ’Go Dai’ - budismi viis suurt osa, mis tähendavad kosmost moodustavat viit elementi, s.o. Maad, Vett, Tuld, Õhku ja Tühjust. ’Go Rin’ - inimkeha viis osa: pea, vasak ja parem küünarnukk, vasak ja parem põlv.
[14] Hieroglüüf ’traditsioon’ või ’tuul’ tähendab ka mõistet ’stiil’. ’Tühjus’ sümboliseerib ’eimiskit’. See on budistlik termin, mis rõhutab materiaalse maailma asjade olemuse illusoorsust.
[15] Samurai kandis tavaliselt kahte mõõka, terad ülespoole. Lühikest mõõka kanti igal pool, suurt ruumist väljas. Eri aegadel olid erinevad normid mõõkade pikkuse ja kuju suhtes. Kui samuraid kandsid kahte mõõka, siis teistel klassidel oli lubatud ainult üks mõõk - kaitseks teeröövlite eest. Sõjamees hoidis lühikest mõõka voodipeatsis, pika mõõga jaoks oli majas spetsiaalne alus.
[16] Oda ja hellebardiga vehklemise tehnika on samasugune nagu mõõgaga. Oda omandas erilise kuulsuse Muromachi perioodil kui suure armee lihtsa jalaväe põhirelv. Hiljem, Tokugawa perioodil, said odad daymio korteežide kaunistuseks. Odaga lõigatakse ja torgatakse, kuid ei heideta.
Hellebard - odaga sarnase kõvera teraga relv, mis oli eriti efektiivne ratsaväe vastu ja mida hiljem hakkasid kasutama naised, kes kaitsesid oma kodu meeste äraolekul. Ka tänapäeval õpivad naised meeleldi hellebardidega võitlemise kunsti.
[17] Samuraide püssid olid tulelukuga siledaraudsed relvad, mille tõid Jaapanisse misjonärid. See relvastus eksisteeris kuni XX sajandini.
[18] Jaapanis on mitu väga köitvat tantsuliiki, nt. viljavõtutants, mida vastavalt pidustustele esitatakse. On ka nō-teater, kus mitu näitlejat esitab stiliseeritud traditsioonilisi liikumiskombinatsioone. Samasse traditsiooni kuuluvad ka tantsud lehvikuga ja tantsud mõõgaga.
[19] Jaapani dojo’des peetakse kinni paljudest tseremooniatest ja formaalsustest. Sinna ei pääsenud konkureeriva kooli uudishimulik silm.
[20] Musashi õpilane, keda mõnikord nimetati Teruo Nobuyukiks.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 21. mail 2015.